Vihmaussidel on oluline roll mullaviljakuse kujunemisel. Nende elutegevuse tagajärjel paraneb orgaanilise aine mineralisatsioon ja lagunemine. Vihmausse peetakse
keskkonna hindamise oluliseks vahendiks tänu pidevale kontaktile mullaga, mulla vee ja selles lahustunud sooladega (Ivask, 1996). Vihmaussikoosluste ja struktuuri põhjal saab teha järeldusi põllumajandusliku tegevuse mõjust muldadele. Liikide arv, biomass ja koosluse ökoloogiline struktuur on põllumajanduslikes muldades üks olulisemaid parameetreid, määramaks mulla saastatust ja olukorda (Paoletti, 1999). Vihmausside aktiivsus ja biomass sõltub oluliselt majandamisviisist ning seeläbi mullaharimisest, orgaaniliste või mineraalsete väetiste lisamisest ning mulda viidava orgaanilise aine kogusest. Väetamine üldjuhul soodustab vihmausside levikut, kuna väetiste lisamine mulda suurendab nende toiduvaru ning loob soodsamad tingimused vihmausside arenguks. Liblikõieliste lisamine külvikorda mõjutab arvukust positiivselt (Jordan jt., 2004) ning monokultuuride kasvatamine võib olla levikut piiravaks teguriks (Ventiš., 2011). Vihmausside arvukust, massi ja mitmekesisust mõjutavaid tegureid on palju uuritud. Enamasti on peamiseks uurimisalaks mullaharimise (Peigne jt., 2009), orgaaniliste ja mineraalsete väetiste (Jordan jt., 2004) ning mahe- ja tavaviljeluse mõju vihmausside arvukusele ja biomassile (Ivask jt., 2007). Talviste vahekultuuride mõju vihmaussikooslusele on senini vähe uuritud. Antud uurimistöö eesmärgiks oli selgitada
vahekultuuride haljasväetiseks kasvatamise mõju vihmausside arvukusele, massile ja liigilisele koosseisule maheviljeluslikus külvikorras
