Antsov, Eva

Journals from University of Tartu

608 Eesti Arst 2013; 92(10):608CODARomantiliste haiguslugude jutustaja Oliver Sacks Eva Antsov –  noor arst„Kuidas Sul läheb?“„Kas Sa pead silmas mind või minu keha?“„Kas on oluline Sind kehast eris-tada?“„Kui ma oma keha tunneks, si is mitte.“Igapäevaelus inimese käekäigust rääkides füsioloogiale tähelepanu ei pöörata ning keha kapriisidest tuntakse ennast vabana – see on vähemalt nii, kuni tekib haigus. Oliver Sacks, inglise neuroloog ja kirjanik, on autor, kes kutsub üles nägema patsienti rohkem tema omadustes kui formaalse-kvantita-tiivse inimkehana.Oliver Sacks on sündinud 1933. aastal Londonis arstide perre ja saanud a rs t iha r iduse Ox ford i ülikoolis. Ta on töötanud mitmes Inglismaa ja Ameerika ülikoolis ning raviasutuses, aga on nüüdseks pidama jäänud New Yorki, kus ta on neuroloogiaprofessor sealse ülikooli arstiteaduskonnas. Tema sulest on ilmunud 12 raamatut ja ta on kaasa löönud paljude õpikute ja teatme-teoste loomises. Tema kirjutisi on avaldatud paljudes teaduslikes ja kirjanduslikes ajakirjades. Sacksi teoseid on kasutatud filmide, lavas-tuste ja festivali ainesena. Eesti keeles on ilmunud tema  „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ (2003) ja „Hallutsinatsioonid“ (2013). Tänavu suvel Viinistus etendunud „Mõni-kord on kõik nii selge“ sai osalt inspi-ratsiooni just Sacksi loomingust.Sacksi on ajendanud kirjutama tema huvide kahesus: ühelt poolt muidugi haigused ja meditsi in, teiselt poolt inimene ja tema roman-tika. Ta soovib inimest kui haigusloo subjekti väärtustada – aparaatses uuringukeskses meditsiinis unusta-takse seda üha enam ju teha – ning rõhutada haiguslugu laiemalt kui inimest tervikuna haaravat narra-tiivi alguse, kriisi ja õnneliku või kurva lõpuga. Haiguslugu kui doku-ment ei räägi sellest, mida inimene oma haiguse käigus kogeb, tõde-takse, et tegu on „rahuldavas üldsei-sundis patsiendiga, kes kaebab kurba meeleolu; haiguskriitika olemas“. Sacksi sõnul ei ole haigus kunagi ainult millegi puudumine või liiasus, sest sellele annab veel omakorda sisu ka organismi püüd normaalset olukorda ehk oma identiteeti taas-tada. Tema erialal neuroloogias, kuid ka psühhiaatrias ja psühholoogias on haigus ja isik teineteisest vähem lahutatud, isiksus on haiguse vahetu asjaosaline. Sacksi huvitab psüü-hilise ja füüsilise põimumine, ta on isegi maininud, et kummaliste patsientide lugudes on haigus- ja muinaslool tegelikult vähe vahet. Ka patsientide hulgas on sageli liikvel üsna arhetüüpsed tegelased: kange-lased, ohvrid, märtrid ja võitlejad. Patsientide lugusid esitades ja harutades tekivad neist paralleelid teiste elusfääridega. Näiteks teose „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ nimiloos, milles patsient ei suuda nägemismeelega ära tunda konk-reetseid asju (visuaalne agnoosia), arvab autor sama all kannatavat tänapäeva teadust, kus välditakse otsustusvõimega seotut ja isiklikku, mille tõttu on teadus muutunud läbinisti kirjeldavaks ja abstrakt-seks. Oma neuroloogipraktikas on ta pidanud tähtsaks ükskõik millise funktsioonikaoga patsiendiga sobiva suhtlusviisi ( ja maailmaga suhestu-mise viisi) leidmist, olgu selleks kas või mees, kelle mälus ei püsi midagi kauem kui minut. Sacksi meelest on inimese terviklikkust üsnagi edukalt võimalik taastada teiste inimeseks olemise mõõtude kaudu, keskendudes tundmustele, tahtele, kõlbelisusele, osavõtlikkusele, mille kaudu side luua. Etendamise, mängi-mise võime peitub meis kõigis hooli-mata intellektuaalsusest, vanadusest või noorusest. Muusika saatel on patsient võimeline millekski, mida ta korrastatud taastusrav iga ei pruugi suuta. Sacks on kogenud, et inimese kujutlusel ja mälul on tänuväärt võime isik ebasobivast reaalsusest ära viia (küll väga maise oimusagara ja limbilise süsteemi vahendusel), ja samas kui unenägudel, nägemustel leitakse orgaaniline põhjus, näib see neilt hetkedelt väärtuse röövivat. Sacksi teosed toovad neuroloogia ja arst l iku mõtlemise lähemale mittearstist lugejale. Arstid ise aga jõuavad tema raamatuid lugedes usutavasti küsimuseni inimese ja tervise olemusest. Vahel öeldak-segi, et arst teab rohkem haigusest kui tervisest. Arstiteaduse „aju“ vasak poolkera töötab üsna lait-matult, kätkedes tänapäevast tead-mist, detailsust ja loogikat. Võib-olla tuleks enam tähtsustada just teaduse „aju“ paremat poolkera, mis on oluline reaalsuse tunnetamiseks, konteksti ja suhtluse kõrvaltoonide mõistmiseks. Neuroloogiaski on aju parema poole häired vähem uuritud ja jäänud seetõttu justkui tabama-tuks. Sacksi vaimse puudega patsient Rebecca märkis targasti, et arstid pööravad l i iga palju tähelepanu patsientide puuetele, mitte sellele, mis neis on terve ja alles. Kirjutatud raamatu „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ ja Oliver Sacksi kodulehe põhjal.antsov@gmail.com 

English

Romantiliste haiguslugude jutustaja Oliver Sacks

http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/11389/6573

Romantiliste haiguslugude jutustaja Oliver Sacks

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Journals from University of Tartu