Volke, Vallo

Utlib

Endokrinoloogia

Journals from University of Tartu

537ERIALAUUDISEDEesti Arst 2011; 90(11):537EndokrinoloogiaVallo VolkeTÜ Kliinikumi sisekliinikvallo.volke@ut.ee UUDISEID EUROOPA DIABEEDIUURIMISE LIIDU EA SD A A STAKONGRESSILT LISSABONISMetaanalüüs: DPP-4 inhibiitorite kasutamine ei suurenda kardiovaskulaarseid sündmusiMetaanalüüsis kasutati kõiki aval-datud juhuslikustatud uuringuid, mi l les d ipept idüül-pept idaas-4 (DPP-4) inhibiitorit oli kasutatud vähemalt 24 nädala jooksul. Analüü-sitavad uuringud leiti Medline’i, Embase’i ja Cochrane’i andmebaa-sidest ning kliinil iste uuringute registrist internetiaadressil www.clinicaltrials.gov. Raskete kardio-vaskulaarsete sündmuste kohta arvutati Manteli-Haenszeli šansside suhe ja 95% usalduspiirid, jättes välja uuringud, milles kardiovasku-laarseid sündmusi ei registreeritud. Analüüsi kaasati 53 uuringut, milles 20 312 patsienti oli ravitud DPP-4 inhibiitoriga ja 13 569 patsienti kuulusid uuringute kontrollrüh-madesse. Uuringutes registreeriti 257 rasket kardiovaskulaarset sünd-must. Võrreldes kontrollrühmaga (platseebo või muu diabeediravim), oli kardiovaskulaarsete sündmuste risk DPP-4 inhibiitoriga ravitute rühmas vähenenud (šansside suhe 0,689; 95% CI 0,528–0,899; p = 0,006). Kokkuvõtteks nendivad autorid, et metaanalüüs viitab pigem DPP-4 inhibiitorite võimalikule soodsale toimele südame-veresoonkonna-probleemide ärahoidmisel.ALLIK A S Lamanna C,  Monami M, Bartoli N, Zannoni S, Mannucci E. Dipeptidyl peptidase - 4 inhibitors and cardio -vascular events: a protective effect? Diabetologia 2011;54(Suppl1):S109.KommentaarÜle pika aja on rõõm lugeda ka diabeediravimi soodsast ohutus-analüüsist, sest viimased uuringud on järjest suurendanud kahtlusi erinevate uuemate ravimite kardio-vaskulaarsete kõrvaltoimete suhtes, mõju suhtes luutihedusele ja võima-liku vähiriski suurenemise suhtes. Metaanalüüsi tulemused on alati tinglikud ja nii peab nende tõlgen-damises olema küllaltki ettevaatlik. Seega tuleb enne sügavamate järel-duste tegemist ära oodata, kas mõnel DPP-4 inhibiitoril suudetakse tõestada soodne toime kardiovas-kulaarsele haigestumusele ka kont-rollitud juhuslikustatud uuringus.Liraglutiid oli avatud juhuslikustatud uuringus pisut tugevama toimega kui eksenatiidi 1 kord nädalas süstitav vormUuringu eesmärgiks oli kahe pika-toimelise süstitava glükagoonisar-nase peptiid-1 (GLP-1) agonisti lira-glutiidi ja eksenatiidi pikatoimelise vormi ( LARi) võrdlus. Tegemist oli 26nädalase mitmekeskuselise avatud juhuslikustatud uuringuga, kus GLP-1 agonist lisati suukaudse-tele diabeediravimeile. Liraglutiidi manustati nahaalusi 1,8 mg päevas ja eksenatiidi LARi manustati naha-alusi 2 mg 1 kord nädalas ning uur ingu kä igus võrreld i nende toimeid glükeemiale ja kehakaalule ning tekkivaid kõrvaltoimeid. Uuringus osalenud 912 patsien-dist kaasati analüüsi 911 ( liraglu-tiidirühmas 450, eksenatiidi LARi rühmas 461). Uuringu alguses olid patsientide keskmised näitajad ühes standardhälbega järgmised: vanus 57 ± 10 a; KMI 32,3 ± 5,5 kg/m2; HbA1c 8,5 ± 1,0%. Uuringu lõpuks vähenes glükohemoglobiini tase enam liraglutiidirühmas (–1,48%; SEM = 0,05) kui eksenatiidi LARi grupis (–1,28%; SEM = 0,05) ning erinevus rühmade vahel oli 0,21% (95% CI 0,08–0,34). Liraglutiidigrupis saavutati sagedamini glükohemo-globiini tase < 7% (60,2%-l patsien-tidest) kui eksenatiidi LARi grupis (52,3%), p = 0,008. Ka kaalulangus oli pisut enam väljendunud liraglutiidi-rühmas (–3,58 kg) kui eksenatiidiga (–2,68 kg). Uuringu jooksul ei esinenud raskeid hüpoglükeemiajuhte ning kerge hüpoglükeemia esinemises ei olnud rühmade vahel olulisi erine-vusi. Gastrointestinaalsed kõrval-toimed olid sagedasemad liraglutiidi ( iiveldus 20,4%-l ja oksendamine 10,7%-l) kui eksenatiidi LAR-i korral ( i iveldus 9,3%-l ja oksendamine 3,7%-l). Ka ravi katkestajaid oli enam liraglutiidirühmas: 5,3% vs 2,6%.Autorid leiavad kokkuvõttes, et mõlemad ravimid põhjustavad tugeva hüperglükeemiavastase toime ja mõõduka kaalulanguse. Ravitoimed on pisut tugevamad liraglutiidi suure annuse korral, kuid sellega kaasneb ka kõrvaltoimete sagedasem esinemine.Uuringu sponsoriteks olid Eli Lilly and Company ja Amylin Phar-maceutical, Inc.ALLIK A S Buse JB, Nauck MA, Forst T, et al. Efficacy and safety of exenatide once weekly versus liraglutide in subjects with type 2 diabetes (DURATION-6): a randomised, open-label study. Diabetologia 2011;54(Suppl1):S38. 

English

165Eesti Arst 2013; 92(3):165
ERIALAUUDISED
Endokrinoloogia 
Pikatoimelised GLP-1 
retseptori agonistid annavad 
2. tüüpi diabeedi ravis 
üsna võrdse tulemuse, kuid 
liraglutiid on eksenatiidist 
siiski pisut tõhusam
Glükagoonitaolise peptiidi 1. tüüpi 
(GLP-1) retseptori agonist id on 
2. tüüpi diabeedi korral tõhusad 
g lükoosi s i sa lduse vähendajad . 
Uuringu eesmärgiks oli võrrelda 
pikatoimelise eksenatiidi (manusta-
mine 1 kord nädalas) ja liraglutiidi 
tõhusust ning turvalisust.
Mitmes keskuses korraldatud 
avatud juhusl ikustatud uur ing 
kestis 26 nädalat ja uuringusse 
haarati 2. tüüpi diabeeti põdevad 
patsiendid (n = 912). Patsientidele 
manustati pikatoimelist eksenatiidi 
(2 mg 1 kord nädalas) või liraglutiidi 
(1,8 mg 1 kord päevas). Uuringu 
esmaseks lõpptulemusnäitajaks oli 
glükohemoglobiinisisalduse muutus 
uuringuperioodi lõpuks.
Uuringu jooksul sai 450 patsienti 
raviks liraglutiidi ja 461 eksena-
tiidi. Glükohemoglobiinisisalduse 
vähenemine oli pisut suurem lira-
glutiidirühmas (–1,48%) kui ekse-
natiidirühmas (–1,28%). Rühma-
devaheline erinevus (0,21%; 95% 
usaldusvahemik (uv) 0,08–0,33%) 
ol i suurem, kui eelnevalt k ind-
laksmääratud n-ö mittehalvemuse 
kriteerium (uv < 0,25%). Sageda-
semad kõrvaltoimed olid iiveldus 
(liraglutiidirühmas 21%-l uuritutest 
ja eksenati idirühmas 9%-l uuri-
tutest), kõhulahtisus ( liraglutiidi 
puhul 13%-l uuritutest ja eksenatiidi 
puhul 6%-l uuritutest), oksendamine 
(liraglutiidi korral 11%-l uuritutest 
ja eksenatiidi korral 4%-l uuritutest).
Seega ol i  l i r ag lut i id i  suure 
annuse kasutamine pisut tõhusam 
glükoosisisalduse vähendamisel, 
kuid põhjustas enam ka kõrvaltoi-
meid. Kuna ka ravimite annustamise 
sagedus erineb, tuleb sobiv ravim 
valida patsiendi iseärasustest ja 
eelistustest lähtudes.
ALLIK A S 
Buse JB, Nauck M, Forst T, et al. Exenatide once weekly 
versus liraglutide once daily in patients with type 2 
diabetes (DURATION-6): a randomised, open-label 
study. Lancet 2013;381:117–24. 
Kommentaar
GLP-1 retseptori agonistide rühma 
on erinevaid ravimeid ja molekule 
järjest lisandumas. Nende ravimite 
erinevad omadused (manustamise 
sagedus, toime pikkus, kõrvaltoi-
mete sagedus) võimaldavad ravimi-
valikus paremini lähtuda patsiendi 
füsioloogilistest iseärasustest ja 
eelistustest, mis loovad kindlama 
aluse ravi sobitamiseks konkreetsele 
patsiendile.
Uuringud näitavad suhkrut 
sisaldavate karastusjookide 
rolli laste ülekaalu 
kujunemisel 
Kahes sekkumisuuringus hinnati 
suhkrut sisaldavate ja kaloriva-
bade karastusjookide mõju laste 
kehakaalule. Hollandis korraldatud 
juhuslikustatud uuringus anti 18 
kuu jooksul normkaalus lastele 
(4–11-aastased, n = 641) päevas 
250 ml suhkruvaba või suhkrut 
sisaldavat karastusjooki (päevane 
energiasisalduse erinevus 104 kcal). 
Uuringu lõpuks ol i 26% lastest 
jookide tarv itamisest loobunud. 
Uuringu jooksul põhjustas kalori-
vaba joogi kasutamine väiksema 
kaalui ibe kui suhkrut sisaldava 
karastusjoogi kasutamine (vahe 
–1,54 kg; 95% uv –1,54–0,48). Kalori-
vaba joogi rühmas olid väiksemad ka 
nahavoldi paksus, kehamassiindeksi 
suurenemine ja keha rasvamass.
Sarnane tulemus saadi ka teises 
uuringus, kus vaadeldi ülekaalulisi 
lapsi, kes tarvitasid regulaarselt 
suhkrut sisaldavaid karastusjooke. 
224 ülekaalulist teismelist jagati 
1-aastases uuringus aktiivse ravi 
rühma (sekkumise eesmärgiks oli 
vähendada suhkrut sisa ldavate 
karastusjookide kasutamist ) ja kont-
rollrühma. Uurijate hüpoteesiks oli, 
et sekkumisrühmas suureneb kaal 
aeglasemalt kui kontrollrühmas. 
Uuringu lõpetas 97% lastest. Sekku-
misperioodi lõpuks oli aktiivse ravi 
rühmas laste kehakaal olul iselt 
väiksem kui kontrollrühmas (–1,9 kg; 
p = 0,04). Aktiivsele sekkumisele 
järgnenud aastase vaatlusperioodi 
jooksul rühmadevaheline erinevus 
kadus.
ALLIK AD 
• de Ruyter JC, Olthof MR, Seidell JC, Katan MB. A 
trial of sugar-free or sugar-sweetened bevera-
ges and body weight in children. N Engl J Med 
2012;367:1397–406.
• Ebbeling CB, Feldman HA, Chomitz VR, et al. A 
randomized trial of sugar-sweetened bevera-
ges and adolescent body weight. N Engl J Med 
2012;367:1407–16.
Kommentaar
Kehakaalu regulatsiooni juures on 
väga oluline tegur organismi võime 
mõõta toiduga saadud kaloreid ja 
selle järgi reguleerida toitumis-
käitumist. Ülaltoodud uuringud 
kinnitavad teooriat, et kaloririkkad 
joog id on üks olu l i s i  teg ureid 
ülekaalu kujunemisel. 
Dr Vallo Volke – 
TÜ Kliinikumi 
sisekliinik, TÜ 
füsioloogia 
instituut
vallo.volke@ut.ee 


656 Eesti Arst 2013; 92(11):656ERIALAUUDISEDEndokrinoloogia DPP-4 inhibiitorid on ohutud, kuid neil puudub loodetud soodne toime südame-veresoonkonnahaigusteleAvaldatud on kahe suure kliinilise uuringu tulemused, mille eesmär-giks oli kirjeldada dipeptüülpepti-daas 4 (DPP-4) inhibiitorite kardio-vaskulaarseid toimeid. Esimene uuring (1) hõlmas 16 492 patsienti, kel ol i 2. tüüpi diabeet ning ol i es inenud südame ja veresoon-konna (SV) haigus või kes kuulusid SV-haiguse suure tekkeriski rühma. Patsiendid kasutasid keskmiselt 2,1 aasta jooksul saksagliptiini või plat-seebot. Kõigi teiste diabeediravimite kasutamine peale DPP-4 inhibiitorite oli vajaduse korral lubatud. Uur ingu esmaseks lõpptule-musnäitajaks oli kas SV-haigusest põhjustatud surma, müokardiin-farkti või insuldi teke. Uuringu lõpuks oli vastav haigus tekkinud saksagliptiinigrupis 613-l (7,3%) ja platseebogrupis 609 patsiendil (7,2%, riskide suhe saksagliptiini-grupis 1,0 (95% usaldusvahemik (uv) 0,89–1,12)). Ka teisese lõpp-tulemusnäitaja (eelnevatele lisaks veel hospitaliseerimine ebastabiilse stenokardia/südamepuudulikkuse tõttu või koronaarne revaskularisee-rimine) alusel ei erinenud rühmad üksteisest. Saksagliptiinigrupis oli rohkem hospitaliseerimisi süda-mepuudulikkuse tõttu (vastavalt 3,5% ja 2,8%; riskide suhe 1,27; 95% uv 1,07–1,51; p = 0,007). Autorid leidsid kokkuvõtteks, et saksa-gliptiini kasutamine ei mõjutanud isheemiliste SV-haiguste esinemist, kuid suurendas hospitaliseerimisi südamepuudulikkuse tõttu.Teine uuring kaasas 2. tüüpi diabeediga patsiendid, kellel ol i hiljuti esinenud äge koronaarsünd-room (15–90 päeva enne uuringusse arvamist) (2). Patsiendid juhusli-kustati topeltpimedas uuringus alogliptiinirühma (DPP-4 inhibiitor) ja platseebogruppi. Uuringu lõpp-tulemusnäitajaks oli SV-haigusest põhjustatud surma, müokardiin-farkti või insuldi teke. Uuringus osales 5380 patsienti, kelle jälgimise mediaan oli 18 kuud. Esm a se  l õppt u lemu sn ä i t a -jana märgitud sündmus tekk is a logl ipt i in igrupis 305-l (11,3%) ja platseebogrupis 316 patsiendil (11,8%, mittehalvemuse p < 0,001). Hüpoglükeemia, pankreatiidi, vähi ja dialüüsijuhtude esinemise sage-dused ol id rühmades sarnased. Seega näitas uuring, et hiljutise koronaarsündroomiga 2 . tüüpi diabeedihaigetel ei suurendanud alogliptiinravi võrreldes platseeboga SV-haigustesse haigestumist.ALLIK AD 1. White WB, et al. Alogliptin after acute coronary syndrome in patients with type 2 diabetes. N Engl J Med 2013;369:1327–35.2. Scirica BM, et al. Saxagliptin and cardiovascular outcomes in patients with type 2 diabetes mellitus. N Engl J Med 2013;369:1317–26.Kommentaar Uuringud ol id tehtud Ameerika Toidu- ja Ravimiameti nõudel, et kinnitada hiljuti turule lubatud ravi-mite kardiovaskulaarset ohutust, n ing ohutuks need rav imid ka osutusid. Tekkinud võimalik ohusig-naal südamepuudulikkuse tekkest või süvenemisest oli ootamatu ning see teema vajab edasisi täpsusta-vaid uuringuid. Seni on mõistlik kasutada DPP-4 inhibiitoreid raske südamehaigusega patsientidel ette-vaatlikult. Kahjuks ei kinnitanud uuringud lootust, et DPP-4 inhibiito-ritel võiks olla veresuhkrusisaldust vähendavast toimest sõltumatu soodne toime SV-haigustele. Kas DPP-4 inhibiitoritel võib olla soodne toime SV-haiguse väiksema tekke-riskiga patsientidel ja pikemaaegsel kasutamisel, näitab aeg.Lühitoimeline GLP-1 retseptori agonist ja lühitoimeline insuliin on glargiininsuliinravile lisamisel võrdse efektiivsusegaUuringu eesmärgiks oli võrrelda glükagoonilaadse peptiidi 1 (GLP-1) retseptorite agonisti eksenatiidi (Byetta, 2 korda päevas) ja lispro-insuliini (Humalog, 3 korda päevas) toimet 2. tüüpi diabeediga patsien-tidel, kellel metformiini ja glargiin-insuliini (Lantus) kasutamine ei taganud diabeedi piisavat ohjet.Uuringu esimeses osas toimus 12 nädala jooksul optimaalse ravi-toime saavutamiseks glargiininsu-liini annuse tiitrimine. Patsiendid, kelle HbA1C-näitaja jäi suuremaks kui 7% (n = 637), kutsuti 30 nädala pikkusesse uuringusse. Uuringu lõpuks vähenes glükohemoglobiini tase võrdselt nii eksenatiidirühmas (–1,1%) kui ka lispro-insuliinigrupis (–1,1%). Eksenat i id i kasutajatel vähenes kehakaal 2,4 kg võrra ja lispro-insuliini kasutajatel kasvas see 2,1 kg võrra. Eksenatiidigrupis esines enam iiveldust (32% vs. 2%), oksen-damist (12% vs. 1%) ja kõhulahtisust (11% vs. 5%). Eksenatiidirühmas esines vähem hüpoglükeemiat.ALLIK A S Wolffenbuttel B, et al. Glycaemic control and hy-poglycaemia in metformin-treated T2DM patients with exenatide BID vs insulin lispro TID added to titrated insulin glargine QD: the 4B trial. Diabetologia 2013;56:(Suppl1):S7. Vallo Volke – TÜ füsioloogia instituutvallo.volke@ut.ee 

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/11512/6696

Endokrinoloogia

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Utlib

Utlib

Journals from University of Tartu

Utlib

Journals from University of Tartu