Pihlak, Rille

English

Utlib

401Eesti Arst 2015; 94(7):401–403
PÄEVAKORRAL
Diplomijärgse arstiõppe reformimine: 
palju rääkimist, vähe kuulamist, 
kaotajaks jääb resident
Rille Pihlak – Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuse liige
2012. aasta lõpus kerkis Eestis üles arutelu 
residentuuri reformimise teemal. Diskus-
siooni lähtekohaks oli arstiteaduse õppekava 
lõpetanute vähene kliiniline kogemus, mis 
oli tingitud praktika puudusest põhiõppes. 
Teaduskond pakkus lahendusena välja lisada 
kõikidele residentuuri programmidele n-ö 
üldarstlik aasta, mis sisaldaks erakorralise 
meditsiini, üldkirurgia, peremeditsiini ja 
sisehaiguste tsükleid ning ka valiktsüklit. 
Järgnesid nüüdseks rohkem kui kaks aastat 
kestnud vaidlused eri tasanditel ning ühist 
vaatenurka pole seniajani saavutatud. 
Eesti Nooremarstide Ühendus (ENÜ) on 
residentuuri reformimise poolt, kuid algu-
sest peale on ENÜ olnud seisukohal, et kõiki 
erialasid ühe puuga lüüa ei tohiks. Seetõttu 
on ENÜ olnud teaduskonna pakutud variandi 
vastu, arvates, et erialade õppetsüklite 
pikendamise aluseks saab olla vaid põhjalik 
analüüs ja kõiki osapooli kaasav diskussioon.
Sel aastal ükski residentuuriprogramm 
ei pikene, sest tervise- ja tööministri sõnul 
ei ole ri igi eelarvestrateegiasse selleks 
raha planeeritud. Järgmise aasta alguseks 
oodatakse õppe pikendamise asjus erialati 
osapoolte konsensust, et teemaga ühiselt 
edasi minna.
Artiklis on analüüsitud reformi tagamaid 
ning põhjendatud residentide arusaama 
vajalikest muudatustest.
ÜMBERKORRALDUSED 
DIPLOMIÕPPES
Lõpetanutele laiema kliinilise kogemuse 
andmine oli üks peamisi põhjuseid, miks 
2014. aasta sügisest pikendati arstiõppes 
praktika osakaalu nii, et varasema poole 
aasta asemel koosneb sellest sügisest terve 
kuues kursus praktikast. Praktika hõlmab 
peremeditsiini, sisehaiguste, kirurgia ja 
erakorralise meditsiini tsükleid ning ka 
valiktsüklit. Lisaks õppe pikendamisele 
on täiustatud ka praktika sisu, vormi ja 
dokumentatsiooni. 6. kursuse praktika ja 
1. residentuuriaasta vahele jäävad üksnes 
eksamid. Töötades samades osakondades, on 
nende noorte inimeste ainsaks erinevuseks 
tegelikkuses vaid retseptiõigus. 
L isaks prakt ika le on muutunud ka 
õigusruum, mis lubab juba 2011. aastast 
arstitudengitel pärast 4. kursust töötada 
abiarstina. See on omakorda andnud palju-
dele üliõpilastele varasemast parema prakti-
lise koolituse. Arvestades abiarstide tulekut, 
praktika pikenemist ja üldmeditsiinilise 
aasta kattuvust uue praktikaga nii õpiväl-
jundite kui ka õppetsüklite poolest, ei ole 
meie arvates praktikaga samasuguse aasta 
lisamine kõigile residentuuriprogrammidele 
enam põhjendatud.
ERINEVATEL PROGRAMMIDEL 
ERINEVAD VAJADUSED
Mitmed erialad on juba aastaid taotlenud 
oma programmide pikendamist, et v iia 
need vastavusse Euroopa katusorganisat-
sioonide ajaliste miinimumide ja näidis-
õppekavadega. ELi direktiivides kehtestatud 
aja l ised miinimumnõuded on peaaegu 
kõikides programmides täidetud, kuid siiski 
esineb ebakõlasid Eesti programmide ja 
üleeuroopaliste ning üleilmsete standard-
programmide vahel. Seetõttu on nendel 
erialadel ka probleeme näiteks residentide 
rahvusvaheliste vahetusprogrammide või 
residentuurijärgse eriarsti kvalifikatsiooni 
tunnustamisega teistes riikides. 
Euroopa Eriarstide Ühendusel (Union 
Européenne des Médecins Spécialistes, UEMS) on 
paljude erialade jaoks olemas oma nõukogud 
või sektsioonid, kuhu kuuluvad ka mitmed 
Eesti erialaseltside juhid ning mille eesmärk 
on eriala pidev arendamine Euroopas.
Üheks sektsioonide suurimaks väljakut-
seks on residentuuriprogrammide ühtlus-
Rille Pihlak 
402
PÄEVAKORRAL
Eesti Arst 2015; 94(7):401–403
tamine Euroopas. Paljudel sektsioonidel on 
olemas ka oma juhised vastava eriala resi-
dentuuriprogrammi sisu ja pikkuse kohta. 
Tegemist on mahukate dokumentidega, 
kus on kirjas nii teoreetilise kui ka prak-
tilise koolituse teemad ning soovitatavad 
pikkused. Valdavalt on need dokumendid 
välja töötatud koostöös eriala Euroopa 
katusorganisatsiooniga ning leidnud raken-
dust näidisena residentuuriprogrammide 
koostamisel ja arendamisel.
Näiteks võib tuua Eesti Erakorralise 
Meditsiini Arstide Seltsi, kes on mitmel 
residentuuriteemalisel arutelul rõhutanud 
vajadust ühtlustada Eesti residentuuriprog-
rammide sisu Euroopa omadega. Erakorra-
lises meditsiinis on nii UEMSi juhiste kui 
ka ELi direktiivi järgi miinimumkestuseks 
5 aastat, millest vähemalt 3 aastat peaks 
resident veetma erakorralise meditsiini 
osakonnas ning ülejäänud 2 mujal, lähtudes 
meditsiinisüsteemist tulenevast vajadusest. 
Eestis kestab erakorralise meditsiini resi-
dentuur praegu 4 aastat ega vasta ainuke-
sena Eesti residentuuriprogrammidest ELi 
miinimumnõuetele. Eeskuju on olemas. Miks 
mitte seda kasutada?
Meie ar vates oleks loogi l ine samm 
nendele erialadele, kus konsensus oma 
programmi suhtes olemas on, aasta juurde 
anda ning arvestada kas siis UEMSi või mõne 
eriala rahvusvahelise katusorganisatsiooni 
seatud standardit programmi sisu puhul. 
Eesti residentuuriprogrammid on juba 
praegu väga heterogeensed: ühtedel moodus-
tavad pea poole õppest üldmeditsiinilised 
või siduserialade tsüklid, teistel on peaaegu 
kogu programm vaid erialane. Sellest tule-
nevalt on ka arusaadav, miks mõnel erialal 
on suurem soov saada juurde erialatsükleid, 
ning teistel pigem üldmeditsiinilisi. Juhul 
kui soovitakse kõigile programmidele lisada 
üldmeditsiinilisi tsükleid, tuleks esmalt 
kontrollida, millised tsükleid need juba 
sisaldavad. Siin on meie hinnangul päde-
vaimad osapooled erialade üldjuhendajad 
ning -seltsid, kes näidisprogramme ning 
residentide tagasisidet analüüsides saaksid 
öelda, mis nende õppest puudu on.
Praegused Eesti eriarstid on oma eriala 
saanud mitmel moel: on neid, kes on käinud 
internatuuris; neid, kes läbinud 1–5 aasta 
pikkuse residentuuri; ning neid, kelle ajal 
eriarstiõpet polnudki. Internatuuril võis 
olla oluline roll praeguste arstide üldpä-
devuse andjana, kuid tänapäeval tuleks 
pigem lähtuda rahvusvahelisest parimast 
praktikast ja suunata pilk tulevikku.
Euroopa riikide seas võib leida erinevaid 
näiteid: on riike, kus on 1–2 aasta pikkune 
internatuur; on riike, kus internatuuri 
pole kunagi olnudki; ning on ka riike, kus 
peab enne diplomijärgsesse õppesse astu-
mist olema vähemalt aastane üldarstina 
töötamise kogemus. Mitmetes riikides, kus 
praegu on midagi internatuurilaadset – 
näiteks Portugal, Suurbritannia, Rootsi, 
Norra –, on toimumas reformid, mille käigus 
kavatsetakse internatuur kaotada, kas siis 
täiesti või osaliselt. Lisaks internatuuri 
ümberstruktureerimise soovile ühendab 
neid riike ka viimastel aastatel läbi viidud 
kogu diplomijärgse õppe laiahaardeline 
välishindamine, probleemide selgitamine 
ning õpiväljundite ülevaatamine. Parema 
er iarst iõppe a luseks saab ol la üksnes 
praeguse ja planeeritava süsteemi põhjalik 
võrdlus ning analüüs.
PUUDUB RAHVUSVAHELINE PILK
Sarnaselt eespool main itud r i ik idega 
peaks ka Eestis enne muudatuste tegemist 
hindama õppekvaliteeti ning programmide 
vastavust standarditele. Residentuuriõpe ei 
ole Eestis akrediteeritud. See tähendab, et 
meil puudub välishinnang – selge ülevaade, 
kas seatud eesmärgid ja väljundid on prae-
guse programmiga saavutatavad või ei. 
Maailma Meditsiinihariduse Föderatsioon 
(World Federation of Medical Education, 
WFME) on meditsiinilisi erialasid õpetavate 
kõrgkoolide ja riiklike järelevalveorganite 
akrediteerija. Koostöös WHOga on WFME 
juba 1998. aastast alates koostanud ja 
täiendanud nii diplomiõppe kui ka diplo-
mijärgse arstiõppe üleilmseid standardeid. 
Residentuuri rahvusvahelised standardid 
on minimaalsed nõuded igasugusele kraadi-
järgsele õppele meditsiinivaldkonnas – need 
ei ole erialaspetsiifilised. Meie teada ei ole 
Eesti diplomjärgset õpet ega residentuuri-
programme standarditega süstemaatiliselt 
võrreldud ega akrediteeritud. 
Residentide poolt vaadates vajab prae-
gune Eesti residentuur peale kvantiteedi 
ehk pikkuse kindlasti lisaks ka kvaliteedi 
parandamist. ENÜ eelmisel aastal korral-
datud küsitlusest selgus, et residentuuris on 
mitmeid vajakajäämisi juba praegu – alates 
teoreetilisest õppest kuni juhendamiseni, 
mis vajaksid analüüsi ja juba käesoleva 
reformi raames. 
403
PÄEVAKORRAL
Eesti Arst 2015; 94(7):401–403
K A S PARANEB K A ÕPPE 
K VALITEET?
Igasuguse residentuurimuudatuse puhul 
peaks suurimaks eesmärgiks olema  õppe-
kvaliteedi parandamine, mitte tööjõupuu-
duse vähendamine. Sellest sügisest alustab 
146 kuuenda kursuse üliõpilast uut aastast 
praktikat, ning kui samadesse praktikabaa-
sidesse ja osakondadesse jõuaks residente 
peaaegu samapalju, tekib küsimus, kas 
nõnda palju juhendatavaid saab üldse 
kellelegi jõukohane olla. Kas juba praegu 
praktikante täis planeeritud osakonnad 
suudavad ära mahutada ning kvaliteetselt 
õpetada ka niisama palju esimese aasta 
residente? Residenti kiputakse praktikan-
dile eelistama ning tulemuseks võib olla, 
et soovitud kliinilist kogemust põhiõppe 
muudatustega si iski ei kaasne. Kokku-
võttes võib tekkida olukord, kus meil on 
pikem õpe, ent samasugune või kehvemgi 
õppekvaliteet.
MILLEL MUUDATUS PÕHINEB? 
Praegu on residentuuritsükli lõpus kohustus 
tagasisidet anda residendi juhendajal, kuid 
mitte residendil. Kui resident soovib tsükli 
kohta tagasisidet anda, siis on see võimalik, 
saates eraldi ankeedi ülikoolile, kuid kohus-
tuslik see paraku pole ning seetõttu tehakse 
seda ka harva. Tsükli tagasiside ankeet 
annab residendile võimaluse avaldada oma 
arvamust ja anda hinnang õppebaasis valit-
sevatele õppe- ja töötingimustele. Samas 
puudub võimalus tagasisidet anda kogu 
programmi kohta.
Mõnel erialal küsitakse tagasisidet suuli-
selt lõpueksamil. Ehkki see on parem kui 
mitte midagi, tekib küsimus, kas sellises 
olukorras on resident võimeline andma adek-
vaatset hinnangut. Lisaks puudub võimalus 
hinnata, kas sellest ka midagi muutub, kuna 
jälge antud tagasisidest ei jää. Meie arvates 
saavad igasugused muudatused rajaneda 
tagasisidel, rahvusvahelistel standarditel või 
eriala arengust lähtuval kirjalikul analüüsil. 
Kahjuks pole me sellist analüüsi siiani ühelgi 
erialal näinud.
Eespool mainitud WFME standardites 
on muu hulgas ette nähtud, et residentuuri 
korraldaja on kohustatud süstemaatiliselt 
koguma tagasisidet ning tagama, et kogutud 
infot arvestataks programmi arendades. 
Tagasiside peab hõlmama õppe läbiviimist, 
õppuri individuaalset arengut ja võimalikke 
probleeme. 
Residentide tagasiside on väärtuslik 
info ja seda tuleb koguda süstemaatili-
selt, anonüümselt ning sedakaudu saadud 
teavet ka programme muutes ja parandades 
arvestada.
MEDITSIIN ON PIDEVA S 
MUUTUMISES
Muutusi diplomieelses õppes tuleb arvestada 
ka residentuuri reformides, sest meditsiiniõpe 
on üks tervik. Diplomijärgset õpet planee-
rides tuleb arvestada ka meditsiini kui eluala 
arengusuundumusi: erialade kitsamaks ja laie-
maks muutumine, siduserialade tekkimine, 
tehnoloogia areng ja kõik muu. Seda silmas 
pidades on kindel, et residentuuriprogrammid 
ei saa kunagi päris valmis, kuid arendustöö 
peab olema pidev ning arvestama tagasisidet, 
mis annab hindamatut infot programmide 
ajakohasuse kohta. 
KUIDA S EDA SI?
Koos arstiüliõpilastega oleme seisukohal, 
et residentuuri tuleks reformida, kuid 
muutusi planeerides peab arvestama ka 
pikemat perspekti iv i . Pea kolm aastat 
kestnud vaidluste järel on meie arvates 
parim viis edasi minna kogu kraadijärgse 
õppe laiahaardelise hindamise ja problee-
midest ülevaate koostamisega. Erialati 
peaks moodustatama ümarlauad, kuhu 
oleks kaasatud erialaseltsid, residentuuri 
üldjuhendajad ja kindlasti praegused või 
hiljuti lõpetanud residendid-nooremarstid. 
Paljudel erialadel on olemas UEMSi, 
Euroopa või maailma organisatsioonide 
näidisõppekavad, mille ümarlauas võiks 
ühiselt läbi arutada, hinnata nende sobivust 
Eesti kontekstis ja tulemusena jõuda konsen-
suseni. Järgmise aasta jaanuariks ootab 
Sotsiaalministeerium ülikoolilt ja erialadelt 
ettepanekuid residentuuriprogrammide 
võimaliku pikendamise kohta. Loodame, et 
sel korral on kõigil erialadel selleks ajaks 
kindel konsensuslik seisukoht olemas.
Kokkuvõttes on kõikide eesmärk ühine – 
erialade jätkuv areng ning senisest parem 
eriarstide väljaõpe Eestis. Usume, et eri 
huvirühmade koostöö ja konstruktiivse 
arutelu tulemusena on võimalik see eesmärk 
ka edukalt saavutada.


Diplomijärgse arstiõppe reformimine: palju rääkimist, vähe kuulamist, kaotajaks jääb resident

Journals from University of Tartu

401Eesti Arst 2015; 94(7):401–403PÄEVAKORRALDiplomijärgse arstiõppe reformimine: palju rääkimist, vähe kuulamist, kaotajaks jääb residentRille Pihlak – Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuse liige2012. aasta lõpus kerkis Eestis üles arutelu residentuuri reformimise teemal. Diskus-siooni lähtekohaks oli arstiteaduse õppekava lõpetanute vähene kliiniline kogemus, mis oli tingitud praktika puudusest põhiõppes. Teaduskond pakkus lahendusena välja lisada kõikidele residentuuri programmidele n-ö üldarstlik aasta, mis sisaldaks erakorralise meditsiini, üldkirurgia, peremeditsiini ja sisehaiguste tsükleid ning ka valiktsüklit. Järgnesid nüüdseks rohkem kui kaks aastat kestnud vaidlused eri tasanditel ning ühist vaatenurka pole seniajani saavutatud. Eesti Nooremarstide Ühendus (ENÜ) on residentuuri reformimise poolt, kuid algu-sest peale on ENÜ olnud seisukohal, et kõiki erialasid ühe puuga lüüa ei tohiks. Seetõttu on ENÜ olnud teaduskonna pakutud variandi vastu, arvates, et erialade õppetsüklite pikendamise aluseks saab olla vaid põhjalik analüüs ja kõiki osapooli kaasav diskussioon.Sel aastal ükski residentuuriprogramm ei pikene, sest tervise- ja tööministri sõnul ei ole ri igi eelarvestrateegiasse selleks raha planeeritud. Järgmise aasta alguseks oodatakse õppe pikendamise asjus erialati osapoolte konsensust, et teemaga ühiselt edasi minna.Artiklis on analüüsitud reformi tagamaid ning põhjendatud residentide arusaama vajalikest muudatustest.ÜMBERKORRALDUSED DIPLOMIÕPPESLõpetanutele laiema kliinilise kogemuse andmine oli üks peamisi põhjuseid, miks 2014. aasta sügisest pikendati arstiõppes praktika osakaalu nii, et varasema poole aasta asemel koosneb sellest sügisest terve kuues kursus praktikast. Praktika hõlmab peremeditsiini, sisehaiguste, kirurgia ja erakorralise meditsiini tsükleid ning ka valiktsüklit. Lisaks õppe pikendamisele on täiustatud ka praktika sisu, vormi ja dokumentatsiooni. 6. kursuse praktika ja 1. residentuuriaasta vahele jäävad üksnes eksamid. Töötades samades osakondades, on nende noorte inimeste ainsaks erinevuseks tegelikkuses vaid retseptiõigus. L isaks prakt ika le on muutunud ka õigusruum, mis lubab juba 2011. aastast arstitudengitel pärast 4. kursust töötada abiarstina. See on omakorda andnud palju-dele üliõpilastele varasemast parema prakti-lise koolituse. Arvestades abiarstide tulekut, praktika pikenemist ja üldmeditsiinilise aasta kattuvust uue praktikaga nii õpiväl-jundite kui ka õppetsüklite poolest, ei ole meie arvates praktikaga samasuguse aasta lisamine kõigile residentuuriprogrammidele enam põhjendatud.ERINEVATEL PROGRAMMIDEL ERINEVAD VAJADUSEDMitmed erialad on juba aastaid taotlenud oma programmide pikendamist, et v iia need vastavusse Euroopa katusorganisat-sioonide ajaliste miinimumide ja näidis-õppekavadega. ELi direktiivides kehtestatud aja l ised miinimumnõuded on peaaegu kõikides programmides täidetud, kuid siiski esineb ebakõlasid Eesti programmide ja üleeuroopaliste ning üleilmsete standard-programmide vahel. Seetõttu on nendel erialadel ka probleeme näiteks residentide rahvusvaheliste vahetusprogrammide või residentuurijärgse eriarsti kvalifikatsiooni tunnustamisega teistes riikides. Euroopa Eriarstide Ühendusel (Union Européenne des Médecins Spécialistes, UEMS) on paljude erialade jaoks olemas oma nõukogud või sektsioonid, kuhu kuuluvad ka mitmed Eesti erialaseltside juhid ning mille eesmärk on eriala pidev arendamine Euroopas.Üheks sektsioonide suurimaks väljakut-seks on residentuuriprogrammide ühtlus-Rille Pihlak 402PÄEVAKORRALEesti Arst 2015; 94(7):401–403tamine Euroopas. Paljudel sektsioonidel on olemas ka oma juhised vastava eriala resi-dentuuriprogrammi sisu ja pikkuse kohta. Tegemist on mahukate dokumentidega, kus on kirjas nii teoreetilise kui ka prak-tilise koolituse teemad ning soovitatavad pikkused. Valdavalt on need dokumendid välja töötatud koostöös eriala Euroopa katusorganisatsiooniga ning leidnud raken-dust näidisena residentuuriprogrammide koostamisel ja arendamisel.Näiteks võib tuua Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi, kes on mitmel residentuuriteemalisel arutelul rõhutanud vajadust ühtlustada Eesti residentuuriprog-rammide sisu Euroopa omadega. Erakorra-lises meditsiinis on nii UEMSi juhiste kui ka ELi direktiivi järgi miinimumkestuseks 5 aastat, millest vähemalt 3 aastat peaks resident veetma erakorralise meditsiini osakonnas ning ülejäänud 2 mujal, lähtudes meditsiinisüsteemist tulenevast vajadusest. Eestis kestab erakorralise meditsiini resi-dentuur praegu 4 aastat ega vasta ainuke-sena Eesti residentuuriprogrammidest ELi miinimumnõuetele. Eeskuju on olemas. Miks mitte seda kasutada?Meie ar vates oleks loogi l ine samm nendele erialadele, kus konsensus oma programmi suhtes olemas on, aasta juurde anda ning arvestada kas siis UEMSi või mõne eriala rahvusvahelise katusorganisatsiooni seatud standardit programmi sisu puhul. Eesti residentuuriprogrammid on juba praegu väga heterogeensed: ühtedel moodus-tavad pea poole õppest üldmeditsiinilised või siduserialade tsüklid, teistel on peaaegu kogu programm vaid erialane. Sellest tule-nevalt on ka arusaadav, miks mõnel erialal on suurem soov saada juurde erialatsükleid, ning teistel pigem üldmeditsiinilisi. Juhul kui soovitakse kõigile programmidele lisada üldmeditsiinilisi tsükleid, tuleks esmalt kontrollida, millised tsükleid need juba sisaldavad. Siin on meie hinnangul päde-vaimad osapooled erialade üldjuhendajad ning -seltsid, kes näidisprogramme ning residentide tagasisidet analüüsides saaksid öelda, mis nende õppest puudu on.Praegused Eesti eriarstid on oma eriala saanud mitmel moel: on neid, kes on käinud internatuuris; neid, kes läbinud 1–5 aasta pikkuse residentuuri; ning neid, kelle ajal eriarstiõpet polnudki. Internatuuril võis olla oluline roll praeguste arstide üldpä-devuse andjana, kuid tänapäeval tuleks pigem lähtuda rahvusvahelisest parimast praktikast ja suunata pilk tulevikku.Euroopa riikide seas võib leida erinevaid näiteid: on riike, kus on 1–2 aasta pikkune internatuur; on riike, kus internatuuri pole kunagi olnudki; ning on ka riike, kus peab enne diplomijärgsesse õppesse astu-mist olema vähemalt aastane üldarstina töötamise kogemus. Mitmetes riikides, kus praegu on midagi internatuurilaadset – näiteks Portugal, Suurbritannia, Rootsi, Norra –, on toimumas reformid, mille käigus kavatsetakse internatuur kaotada, kas siis täiesti või osaliselt. Lisaks internatuuri ümberstruktureerimise soovile ühendab neid riike ka viimastel aastatel läbi viidud kogu diplomijärgse õppe laiahaardeline välishindamine, probleemide selgitamine ning õpiväljundite ülevaatamine. Parema er iarst iõppe a luseks saab ol la üksnes praeguse ja planeeritava süsteemi põhjalik võrdlus ning analüüs.PUUDUB RAHVUSVAHELINE PILKSarnaselt eespool main itud r i ik idega peaks ka Eestis enne muudatuste tegemist hindama õppekvaliteeti ning programmide vastavust standarditele. Residentuuriõpe ei ole Eestis akrediteeritud. See tähendab, et meil puudub välishinnang – selge ülevaade, kas seatud eesmärgid ja väljundid on prae-guse programmiga saavutatavad või ei. Maailma Meditsiinihariduse Föderatsioon (World Federation of Medical Education, WFME) on meditsiinilisi erialasid õpetavate kõrgkoolide ja riiklike järelevalveorganite akrediteerija. Koostöös WHOga on WFME juba 1998. aastast alates koostanud ja täiendanud nii diplomiõppe kui ka diplo-mijärgse arstiõppe üleilmseid standardeid. Residentuuri rahvusvahelised standardid on minimaalsed nõuded igasugusele kraadi-järgsele õppele meditsiinivaldkonnas – need ei ole erialaspetsiifilised. Meie teada ei ole Eesti diplomjärgset õpet ega residentuuri-programme standarditega süstemaatiliselt võrreldud ega akrediteeritud. Residentide poolt vaadates vajab prae-gune Eesti residentuur peale kvantiteedi ehk pikkuse kindlasti lisaks ka kvaliteedi parandamist. ENÜ eelmisel aastal korral-datud küsitlusest selgus, et residentuuris on mitmeid vajakajäämisi juba praegu – alates teoreetilisest õppest kuni juhendamiseni, mis vajaksid analüüsi ja juba käesoleva reformi raames. 403PÄEVAKORRALEesti Arst 2015; 94(7):401–403K A S PARANEB K A ÕPPE K VALITEET?Igasuguse residentuurimuudatuse puhul peaks suurimaks eesmärgiks olema  õppe-kvaliteedi parandamine, mitte tööjõupuu-duse vähendamine. Sellest sügisest alustab 146 kuuenda kursuse üliõpilast uut aastast praktikat, ning kui samadesse praktikabaa-sidesse ja osakondadesse jõuaks residente peaaegu samapalju, tekib küsimus, kas nõnda palju juhendatavaid saab üldse kellelegi jõukohane olla. Kas juba praegu praktikante täis planeeritud osakonnad suudavad ära mahutada ning kvaliteetselt õpetada ka niisama palju esimese aasta residente? Residenti kiputakse praktikan-dile eelistama ning tulemuseks võib olla, et soovitud kliinilist kogemust põhiõppe muudatustega si iski ei kaasne. Kokku-võttes võib tekkida olukord, kus meil on pikem õpe, ent samasugune või kehvemgi õppekvaliteet.MILLEL MUUDATUS PÕHINEB? Praegu on residentuuritsükli lõpus kohustus tagasisidet anda residendi juhendajal, kuid mitte residendil. Kui resident soovib tsükli kohta tagasisidet anda, siis on see võimalik, saates eraldi ankeedi ülikoolile, kuid kohus-tuslik see paraku pole ning seetõttu tehakse seda ka harva. Tsükli tagasiside ankeet annab residendile võimaluse avaldada oma arvamust ja anda hinnang õppebaasis valit-sevatele õppe- ja töötingimustele. Samas puudub võimalus tagasisidet anda kogu programmi kohta.Mõnel erialal küsitakse tagasisidet suuli-selt lõpueksamil. Ehkki see on parem kui mitte midagi, tekib küsimus, kas sellises olukorras on resident võimeline andma adek-vaatset hinnangut. Lisaks puudub võimalus hinnata, kas sellest ka midagi muutub, kuna jälge antud tagasisidest ei jää. Meie arvates saavad igasugused muudatused rajaneda tagasisidel, rahvusvahelistel standarditel või eriala arengust lähtuval kirjalikul analüüsil. Kahjuks pole me sellist analüüsi siiani ühelgi erialal näinud.Eespool mainitud WFME standardites on muu hulgas ette nähtud, et residentuuri korraldaja on kohustatud süstemaatiliselt koguma tagasisidet ning tagama, et kogutud infot arvestataks programmi arendades. Tagasiside peab hõlmama õppe läbiviimist, õppuri individuaalset arengut ja võimalikke probleeme. Residentide tagasiside on väärtuslik info ja seda tuleb koguda süstemaatili-selt, anonüümselt ning sedakaudu saadud teavet ka programme muutes ja parandades arvestada.MEDITSIIN ON PIDEVA S MUUTUMISESMuutusi diplomieelses õppes tuleb arvestada ka residentuuri reformides, sest meditsiiniõpe on üks tervik. Diplomijärgset õpet planee-rides tuleb arvestada ka meditsiini kui eluala arengusuundumusi: erialade kitsamaks ja laie-maks muutumine, siduserialade tekkimine, tehnoloogia areng ja kõik muu. Seda silmas pidades on kindel, et residentuuriprogrammid ei saa kunagi päris valmis, kuid arendustöö peab olema pidev ning arvestama tagasisidet, mis annab hindamatut infot programmide ajakohasuse kohta. KUIDA S EDA SI?Koos arstiüliõpilastega oleme seisukohal, et residentuuri tuleks reformida, kuid muutusi planeerides peab arvestama ka pikemat perspekti iv i . Pea kolm aastat kestnud vaidluste järel on meie arvates parim viis edasi minna kogu kraadijärgse õppe laiahaardelise hindamise ja problee-midest ülevaate koostamisega. Erialati peaks moodustatama ümarlauad, kuhu oleks kaasatud erialaseltsid, residentuuri üldjuhendajad ja kindlasti praegused või hiljuti lõpetanud residendid-nooremarstid. Paljudel erialadel on olemas UEMSi, Euroopa või maailma organisatsioonide näidisõppekavad, mille ümarlauas võiks ühiselt läbi arutada, hinnata nende sobivust Eesti kontekstis ja tulemusena jõuda konsen-suseni. Järgmise aasta jaanuariks ootab Sotsiaalministeerium ülikoolilt ja erialadelt ettepanekuid residentuuriprogrammide võimaliku pikendamise kohta. Loodame, et sel korral on kõigil erialadel selleks ajaks kindel konsensuslik seisukoht olemas.Kokkuvõttes on kõikide eesmärk ühine – erialade jätkuv areng ning senisest parem eriarstide väljaõpe Eestis. Usume, et eri huvirühmade koostöö ja konstruktiivse arutelu tulemusena on võimalik see eesmärk ka edukalt saavutada.

http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/12243/7352

Diplomijärgse arstiõppe reformimine: palju rääkimist, vähe kuulamist, kaotajaks jääb resident

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Utlib

Journals from University of Tartu