Kuldkepp, M

UCL Discovery

228ÜKS VÄSIMATU RÜGAJA VAIMUPÕLLULHindrik Prants. Eesti asi ja maa-ilma lugu. Koostanud Hando Run-nel. (Eesti mõttelugu 128.) Tartu: Ilmamaa, 2016. 416 lk.Hindrik Prantsu (1858–1932) on ühes tema nekroloogis nimetatud Eesti vani­maks ajakirjanikuks ja ajaloo andmete kogujaks,1 rõhutades seega paralleelselt tema ülipikka ajakirjanduslikku aktiiv­sust ning eluaegset huvi ajaloo ja mui­nasteaduste vastu. Umbes samasugu­sest arusaamast Prantsu tegevuse kohta lähtub ka Hando Runneli koostatud artiklikogumiku pealkiri „Eesti asi ja maailma lugu”. Nagu koostaja on mär­kinud (lk 403), on teose kaante vahele mahtunud tekste peamiselt kahest kit­samast ainevaldkonnast: veidi alla poole raamatust moodustavad Setumaa ja 1 Hindrik Prants . Eesti vanim ajakirja­nik ja ajalooliste andmete koguja.  Hoolsa  sulemehe kirju elukäik. – Sakala 19. XI 1932, lk 2.Lõuna­Eesti (st Prantsu enda lapsepõl­vekodu) teemalised kirjutised; ülejäänu võtavad enda alla Eesti ja selle lähe­mate sugulas­ ja naaberrahvaste ajaloo käsitlused. Raamatust võiks välja tuua mõned temaatilised dominandid, mis Prantsu loomingut tervikuna iseloomus­tavad.Esimese asjana võib öelda, et Hind­rik Prants oli oma aja inimene kõige paremas mõttes: mõneti lausa kresto­maatiline järelärkamisaja tegelase tüüp, kes püüdis kehvade olude kiuste jätkata oma eelkäijate (eriti Jakob Hurda) aateid ning tegi isamaalise lii­kumise heaks tohutut tööd. Seejuures ei tõusnud Prants kunagi oma kaasaegse Villem Reimaniga võrreldavaks poliiti­liseks suurkujuks, rääkimata kümme­kond aastat nooremast Jaan Tõnisso­nist. Oma osa nn Tartu renessansis oli aga temalgi ja üldjoontes võib nõustuda Kristiina Tiidebergiga, et Prants pole siiski nii tundmatu, kui kogumiku järel­KEEL JA KIRJANDUS MÄRTS 2017.indd   228 22/02/2017   14:11:02229sõna põhjal võib mulje jääda.2Prantsu ajakirjanduslik­ajaloolist tegevust oleks ehk kõige täpsem nime­tada rahvavalgustuslikuks – kogumiku kõiki tekste läbib lakkamatu püüd oma­aegset lugejaskonda (st eesti rahvast) harida ning ühtlasi suunata õigesti mõt­lema ja tegutsema. Järgnevalt vaatlen neid kahte aspekti lähemalt.Oma kaasaegsetelt on Prants üle võt­nud rahvavalgustusliku tegevuse põhi­ülesande, milleks on uinunud rahvuse äratamine ning, viimase tähtsa osana, rahvale tema ajaloo (tagasi)andmine. See siht ei muutunud Prantsu jaoks ka Eesti iseseisvuse kättejõudmise järel: veel aastal 1930 kajab tema kirjutistes vastu ammune vaidlus ajaloo ja aja­tute rahvaste üle, kui ta kinnitab, et „[k]üll on olnud meie rahva senine aja­lugu koguni k u r b l o o l i k, aga ta o n o l e m a s” (lk 139). Ajaloo „tagasiand­mise” eetosest tuleneb ühtlasi see, et igasuguse teabe asjakohasuse peamine kriteerium on selle uudsus emakeelse lugeja jaoks. Prants sedastab korduvalt, et ühest või teisest sündmusest on selle küllaldase tuttavlikkuse tõttu lähemalt rääkimata jäetud (nt lk 396) või, vastu­pidi, just vähese tuntuse tõttu tuleb see põhjalikumalt jutuks võtta (nt lk 255). Järelsõnas mainitud Prantsu akadee­miline harimatus (lk 403) ei mängi see­juures suuremat rolli: polnud ju autori eesmärk isegi Rootsi riigiarhiivis pri­maarallikatega tutvumas käies mitte akadeemilises ajalooteaduses kaasa rääkida, vaid ikka midagi sellist leida, „mis meil uudiseks on” (lk 330). Ja uusi teadmisi leiab ka tänapäevane lugeja Prantsu laia haardega kirjutistest hul­ganisti, olgu need pealegi vananenud või ebatäpsed (faktivigu on osalt korrigeeri­tud toimetaja allmärkustes). Seejuures tuleb lisada, et Prantsule pole võõras ka allikakriitika, näiteks antiiksetest kir­jandusteostest eestlaste jälgede otsimi­sega seoses (lk 215).Rahvavalgustuse teine aspekt infor­meerimise kõrval, lugeja õigesti mõtlema 2 K. T i i d e b e r g, Saada venelaseks või eestlaseks. – Sirp 19. VIII 2016.ja tegutsema suunamine, on Prantsu tekstides subtiilsem, kuid siiski täiesti olemas, ja selles ilmnevad selgelt tema enda alalhoidlikud poliitilised sümpaa­tiad. Ajal, kui ka Eestis olid ammuilma pead tõstnud radikaalsed vasakpoolsed poliitilised liikumised, rõhutab Prants, et „mässulisus” on „hoopis minu loomu vastu” (lk 16), ning mõistab üheselt hukka 1863. aasta Poola ülestõusu, mille tulemusena „[v]abaduse püüete peale oli halb vari langenud” (lk 327), ja keiser Aleksander II tapmise narodnikute poolt (lk 356–357), millega uuendusmeelse tsaari plaanidele ots peale tehti.Poola ülestõusu ebaõnnestumine pidi Prantsu meelest olema ka eest­lastele tõenduseks sellest, kuhu viib „kitsarinna line seisusekasu otsimine ja ebaviisiline „võimsate voolude” peale toetamise lootus” (lk 328). Selle ase­mel et revolutsioonilise vägivalla najal „täite purjedega” „täielise iseseisvuse poole sõita” (lk 326), nagu Poolamaal oli toimunud, oli Prantsu meelest eelista­tavam tasane kultuuritöö, rahva hari­dustaseme järkjärguline tõstmine ning olude uuendamine vastaspoolte vahel lepitust otsides. Eesti rahvusliku liiku­mise ajalugu iseloomustab ta sõnadega: „Vahel vapralt tegutsedes vaenuväljal, vahel kadaklises kannatuses end edasi viies oma rahulikus vastupidavas töös” (lk 139). End ja omaaegset eesti rahvast loeb ta küll pigem viimase töö tegijate hulka, lipukirjaks ühise „Eesti koja ehi­tamine” (lk 88).Sellele rahumeelsele  arenguaatele lisandub Prantsu kaljukindel usk rahvuste põhimõttelisse igikestvusse ning ühtlasi äge vastumeelsus nende igasugu se poliitilise, rahvusliku ja usu­lise fragmenteerumise suhtes. Kirju­tades Setumaast, rõhutab ta positiivse nähtusena seda, et eestlaste ümberasu­mine sinna ja üleüldine Eesti mõju kasv avab Setumaale uusi ja paremaid välja­vaateid (lk 109, 115), tänu millele võib lõpuks sinnagi jõuda „kosutav ja elus­tav korraldaja võim ning hariduse õhk” (lk 29). Eestlaste ajalugu laiemalt näeb Prants suurte lõhkumiste jadana, mille käigus edenema hakanud ülesehitustöö KEEL JA KIRJANDUS MÄRTS 2017.indd   229 22/02/2017   14:11:02230on ikka ja jälle uuesti põrmuks löödud. Seejuures pole Eesti rahvasoo algõnne­tuseks mitte allajäämine muistses vaba­dusvõitluses, vaid hoopis eesti hõimude kaasasutatud (vt lk 111, 121–123, 128, 268) muistse Vene riigi slaavistumine (lk 145), mille tõttu eestlased pidid viimasest paratamatult uuesti lahku lööma ja tugeva keskvõimu puudumise tõttu seejärel XIII sajandi „vabadus­sõjas” ristirüütlitele alla vanduma.Viimane lüüasaamine viis mõistagi juba edasise, eriti vaimse killustumise ja allakäiguni. Eestlaste vanemate hävi­tamine vabadusvõitluses ja Jüriöö üles­tõusu ajal tähendas, et „kadus iga pide, mille najal rahva ühistunne ja isetead­vus end veel alal hoida oleks saanud” (lk 152) ning ajaloo edasine kulg jäi tume­daks kuni XIX sajandi ärkamisajani, mõned heledamad laigud välja arvatud. Viimaste seas kerkib Prantsu jaoks esile vana hea Rootsi aeg, mis tõi eestlastele juba varakult seda „korraldaja võimu ja hariduse õhku”, millest setud ilma jäid ning mille traditsioone eeskätt tänu hernhuutlastele mõnel määral ka XVIII sajandil jätkata õnnestus (lk 131).Erinevatest fragmenteerimisohtudest on Prantsule tõsiuskliku inimesena ise­äranis vastumeelne ateism, see „kirjan­duslik umbrohi” (lk 281), ning hukka mõistab ta ka usuvaenu laiemalt, nähes selles otsest rahvuslikku õnnetust ja Eesti laastamise põhjust, kui protestant­likud rootslased sõdisid katoliiklike poo­lakate ja õigeusklike venelaste vastu, nii et „inimene unustas ära, et ta inimene on” (lk 26). Suur õnnetus oli tema jaoks ka XIX sajandi usuvahetusliikumine, mis jällegi oli eestlasi asjata killustanud (lk 160–161).Prantsu suhtumine võõrvõimu kui niisugusesse on ambivalentne. Ta arvab, et „[i]seenesest ei tarvitse kellegi rahva võõra võimu alla minek veel olla huka­tuseks, vaid sellest võib tulla ta arene­miseks tulugi” (lk 152), nagu seda olevat näha Rootsi alla läinud soomlaste juu­res, kus „võõras valitsus mõjus rahvuse ü h i s t a j a n a, Eestis mõjus ta otse l õ h ­k u v a l t” (lk 153). Ent ka baltisakslasi ei kiirusta ta lõpuni hukka mõistma, vaid rõhutab, et Eesti on heas ja halvas Saksa „vaimliste vooludega” ühenduses seisnud (lk 36), pidades positiivsetena silmas eeskätt ristiusku ja reformat­siooni, kuigi mõlema saabumine oleks kahtlemata võinud paremini toimuda. Eesti rahva põliste vaenlastena näeb Prants pigem Venemaad ja õigeusku, mis juba muistsetest aegadest peale oli Läänemere ääres oma võimu kindlus­tada püüdnud, eestlasi seejuures kor­duvalt ümberusustada ja ümberrahvus­tada püüdes. Eesti iseseisvusele eelne­nud kirjutistes leidub Vene­suunalist kriitikat muidugi vähe, kuid hiljem ei kohku Prants Venemaad iseloomusta­mast „kurjakuulutava „ida­hallana”” (lk 147), mille imperiaalsete ambitsioonide täitmatus viis Vene­Jaapani sõjani (lk 379–380) ja Esimese maailmasõja puh­kemiseni (lk 390).Esimese maailmasõja aastatel arenes Prantsu Vene­vaenulikkus ning ühtlasi Rootsi­ ja Soome­sõbralikkus kompro­missivalmiduseks Saksamaaga. 1916. aastal Rootsis viibides oli ta ühenduses Saksa välisministeeriumi finantseeritud propagandaorganisatsiooniga Venemaa Võõrrahvaste Liiga ning väga lähedal sellele, et sinna eestlaste esindajana liikmeks astuda.3 Ilmselt Soome akti­visti Herman Gummeruse vahendusel teatas Prants Rootsi kindralstaabile, et Eestis, kus sõja alguse meeleolu oli olnud saksavaenulik, oodatakse nüüd Saksa sõja vägesid vabastajatena.4 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal oli Prants ainsa legaalselt ilmuva eestikeelse aja­lehe, Tallinna Päevalehe peatoimetaja, käis Saksa võimude kutsel Eesti ajakir­janike esindajana Saksamaal ringreisil5 ning võeti 1919. aasta suvel kollaborat­sionismis kahtlustatuna Eesti sõjaväe­3 S. Z e t t e r b e r g, Die Liga der Fremd­völker Russlands 1916–1918. Helsinki: Suo­men historiallinen seura, 1978, lk 151–152.4 Krigsarkivet (Stockholm), Generalsta­ben, Utrikesavdelingen, E I d, kd 6, nr 2994.5 J. K r u u b e r g, Okupatsiooniaegne „Tal­linna Päevaleht”. Viimane Saksa leht eesti keeles. – Vaba Maa 26. VI 1932, lk 5.KEEL JA KIRJANDUS MÄRTS 2017.indd   230 22/02/2017   14:11:02231võimude poolt mõneks ajaks isegi vahi alla.6Need võib­olla üllatuslikud faktid osu­tavad, et Prantsu mõttemaailmas leidub aspekte, mille mõistmiseks kogumikus avaldatust päriselt ei piisa, kuid milleta ta Eesti mõtteloos oma õigele kohale ei asetu. Kergelt naiivne, XIX sajandi ärkamisaegseid traditsioone edasi kan­dev isamaalisus ja koduloolisus, mis raa­matu tekste iseloomustab, annab pildi, mis pole küll vale, kuid mida tuleks vähemalt kahes osas täiendada. Esiteks on pisut hagiograafiline Lincolni­bio­graafia selles raamatus ainuke tekst, mis esindab Prantsu vaimulikku külge, viimasel oli tema mõtlemises aga vähe­malt sama oluline roll kui ajaloohuvil. Teiseks tuleks hoiduda Prantsu alahin­6 ERA.1.7.8., l 29.damisest Eesti asja ajajana. Esindades Eesti rahvusluse n­ö hallparunlikku ja Saksa­sõbralikku suunda, mis on küllap mõistetavatel põhjustel unustusehõlma vajunud, mängis ta Esimese maailma­sõja aastatel salajast poliitilist rolli, mis pole laiemalt tuntud, kuid vääriks enam tähelepanu.Lõpetuseks võib taas kord nentida, et mõtteloo marginaalsematel kujudel on tihti oma varjatud küljed ning mõnikord on nad marginaliseerunud põhjustel, mis pole võimalikest kõige ootuspärase­mad. Kahtlemata leidub teisigi Prantsu­sarnaseid enam või vähem unustuse hõlma vajunud varase eesti rahvusliku liikumise heeroseid ja loodetavasti mal­dab kirjastus Ilmamaa ka tulevikus mõnele tähelepanu pöörata.MART KULDKEPPKEEL JA KIRJANDUS MÄRTS 2017.indd   231 22/02/2017   14:11:02

Üks väsimatu rügaja vaimupõllul [Hindrik Prants, Eesti asi ja maailma lugu]

http://discovery.ucl.ac.uk/1555625/1/Kuldkepp%20%281%29.pdf

Üks väsimatu rügaja vaimupõllul [Hindrik Prants, Eesti asi ja maailma lugu]

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

UCL Discovery