Digiteeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastusel, projekti "Eesti teadus- ja õppekirjandus" (2014-2020.12.03.21-0848) raames.https://www.ester.ee/record=b2417589*es

Sild, Olaf

Estonian

DSpace at Tartu University Library

Kirikuloo viimane sõna.(„Kristliku pressa“ komisjoni eesistuja prof. D. Hind e r e r’iandmetel.)Kirikute oikumeenilist© püüete suhtes on mainida, et«Rahvusvahelise sõpruse edendamise ilma--lii d u“ regionaalkonverentsid on viimastel aastatel arutanuddesarmeerimise ja vahekohtu küsimusi ja noorsoo ja ajakirjan-duse mõjutamise tarvidust rahumõtetest. llmaliidus esitatud33 rahvuskirikule saadetakse vastuvõetud resolutsioonid teata-vaks tegemiseks ja vastuvõtmiseks. Mitmete maade kirikud onsellekohaseid otsusi teinud ja mõned on nendega esinenud omamaade riigivalitsuste ees. Mõnelpool. (näit. Saksamaal) on haka-tud asutama „oikumeenilise sõpruse edendamise noorsooringis]d“,kes omale ülesandeks seavad, oma maa noorsugu tutvustada oiku-meenilise liikumise eesmärkidega.190Niihästi Stokholmi tegeliku ristiusu ilma-konverentsil kui L o s an n i (Lausanne) usu ja kiriku-korra ilmakonverentsil on omad rahvusvahelised töö-jatku esindused. Stokholmi ilmakonverentsi esindus võttis omale1930 uueks nimeks „Tegeliku ristiusu oikumeeniline nõukogu“.Mõlemate ilmakonverentside esindused on 1930 otsustanud, pöö-rata usuteaduskondade tähelpanu asjaolule, et soovitav oleks, etusuteadlased juba ülikoolis tutvuneksid nende oikumeeniliste lii-kumiste küsimustega ja probleemidega, olgu see eriloengute abilvõi mõnel teisel teel.Tegeliku ristiusu oikumeenilise nõukogu soovil andis krist-liku pressa komisjon ühes rea õpetlastega ja kiriku-meestega 1930 välja Kirikute rahvusvahelise käsiraamatu(~Handbuch der Kirchen"), mis sisaldab uuemaid statistilisi and-meid ja kirikute juhtivate isikute nimesid evangeeliumi, angli-kaani ja õigeusu kirikute kohta, mis on loendatud tähestiku järje-korras. (Raamat on müügil: Pressekommission, Berlin-Steglitz,Beymestr. 8, hind 3,75 Rmk.)Tegeliku ristiusu oikumeenilise nõukogu korraldusel tehaksetegemist ka majandusliste ja sotsiaalse elu küsimustega ja ras-kustega. Genfi rahvusvaheline kiriklik sotsiaalne teadus-lik instituut korraldas suvel (12.—17. juulini) 1930 rah-vusvahelise sotsiaalse konverentsi Londonis, mis tegemist tegitööpuuduse küsimusega, rahvusvaheliste tööõigusliste kokkulepeteküsimusega, kristliku sotsioloogia probleemiga. Konverentsi tule-mused on avaldatud instituudi väljaandes (Studien und Doku-mente, vihk 4). Sarnaste konverentside pidamist soovitatakserahvuskirikutele, ja kavatsetakse siis rahvusvahelist kiriklikkukonverentsi tööpuuduse küsimuse lahendamiseks (1932) kokkukutsuda.Üksikute kirikute poolt on selles küsimuses tegelikke korral-duse ja abiandmise samme astutud, eriti Põhja-Ameerikas jaInglismaal. Hollandi kirikud on Stokholmi liikumise vaimusasutanud tegeliku ristiusu kirikliku nõukogu sotsiaal-majandus-lise ja sotsiaal-kõblise elu küsimuste jaoks. Mõnelpool informee-ritakse neist küsimusist ka noorsoo ühinguid ja kutsutakse tööstjõukohaselt osa võtma.Rootsi peapiiskopp D. Nat ha n Söderblomon viimaselaastakümnendil silmapaistvat osa etendanud eriti kirikute rah-191vusvahelistes suhetes ja oikumeenilistes püüetes. Olles väljamaalmitmeid aastaid tegev, 1894—1901 Pariisis Rootsi saatkonnajutlustajana, sealjuures andudes ka teaduslisele, eriti uskude-loolisele tööle, mille tulemuseks oli doktori astme omandaminePariisi usuteaduskonnas, varustus ta laialdase silmaringiga, mistarvilik oli tema pärastisele tegevusele. Selle järele kui ta1901—1914 Upsala uskudeloo ja usufilosoofia õppetooli oli esin-danud, sealjuures 1912—1914 ühtlasi ka Leipzigi uskudeloo õppe-tooli, nimetati ta 3 valitud kandidaadi hulgast kuninga poolt1914 Upsala peapiiskopiks. Juba 1917 kutsus ta Upsalasse rah-vusvahelise kirikukonverentsi kokku, millest aga sõjaolude tõttuainult erapooletutest riikidest osavõtjaid ilmuda võis, 1919 alga-tas ta llmaliidu istungil oikumeenilise konverentsi pidamist;1920 ja 1922 otsustati llmaliidu poolt abiandmise aktsioon Euroopakirikutele, mis ergutuseks oli ka Ameerika abile. Eriti oli Söder-blom Stokholmi konverentsi hingeks. Ka Nobeli rahuauhinnavõttis ta 10. dets. 1930 Oslos vastu kui üks oikumeenilise liiku-mise ja kirikliku rahutöö kandjatest. Ootamatult vara kustussiin ilmas peapiiskopp Söderblom’i eluküünal 12. juulil 1931.Tema järeltulijaks nimetati Lund’i prof. Erling Eidem.Uus peapiiskopp on sündinud 1880, 23. aprillil. Õppis esmaltklassilist filosoofiat, siis usuteadust, lõpetas Lundis usuteadus-konna 1906; 1912 omandas litsentsiaadi ja 1918 doktori astme.1924—1928 oli ülemõpetaja Lõuna-Rootsis, 1923. aastast peale kaõuejutlustaja, 1928. aastast peale oli ta Lundi ülikooli U. T.’ieksegeesi professor, andudes eriti apostel Pauluse uurimisele.Soome peapiiskopp Lauri Ing m a n on a. 1931 oikumeeni-lise kirja kirjutanud, milles käsitletakse Soome usulist ja kiriklistseisukorda. Soomes on mitmeid usulisi voolusid, Põhjas on erititugev laestadianism, mille algatajaks oli rootsi kirikuõpe-taja Lars Levi Laestadius (f 1861). See vool rõhutab eriliseltpatukahetsuse ja kogudusepihi tähendust. Kesk-Soomes ja Kagu-Soomes on levinenud kirikuõpetaja Hedberg’i (f 1893) algatatudevangeelne vool, mis eriliselt rõhutab lepituse objektiivseidtõsiasju ja mille tähtsamateks hingeehituskirjadeks on Luteriteosed.Nendest mainitud kahest voolust vanem on n. n. ärganute(heränneet) vool, mis on välja kasvanud 18. sajandi pietismistja mis 19. sajandi keskel ja lõpupoole jälle uut hoogu võttis. Ta192on levinud eriti Kesk- ja osalt Lõuna-Soomes. Sellele voolule seisa-vad ligidal n. n. palujad (rukoilev’aiset), mis eriliselt rõhuta-vad palvetamise tähendust kristlikule elule, olles levinud Kagu-Soome teatud osades. Kõik need voolud ja rahvalikud liikumisedsuhtuvad nüüd sõbralikult kirikule ja tema tegevusele ja ei mõtlekirikust lahkuda. Seda võib praegu ka laestadianismist ütelda,kes varem kirikule vähem sõbralikult suhtus.Selle järele, kui 1922 anti Soomes usuvabaduse seadus, onseaduslikult organiseerunud rooma-katolik kirik, baptistid, meto-distid j. t., kellede arv on pisike (katoliiklasi on ainult 1000 liiget).Suurem on greeka-katolik kirik (umbes 50.000 liiget), peaasja-likult Soome idapoolsemates piiriäärsetes osades. See kirik onteatavas ühenduses riigiga. Kiriklik keskkoht on Sordavalas, kusasub akripiiskopp. Selle kiriku vahekord Luteruse kirikuga onnormaalseks kujunenud, selle järele kui temas on levinud soome-rahvuslik meelsus endise venesõbralikkuse asemele.Erilist tähelepanu on äratanud asjaolu, et suur osa ärganuidKesk-Soomes on ühinenud Lapua-liikumisega ja etendavad sellesjuhtivat osa. See on arusaadav, kui meeles pidada, ühelt poolt,kommunismi soomevastasust ja usuvastasust ja, teiselt poolt,ärganute usuelavust ja isamaalikku meelsust, mis 1918 selleskiavaldus, et kindral MannerheinTi vabadussojaväes ärganud moo-dustasid esimesed valitud löögiosad. Karta võib aga, et olles kistudsellesse politikasse, selle all võib kannatada nende usuline tuum.Daanis on pietistliku kristliku osaduse liikmed kiri-kusse jäänud, koondudes Daani „Sisemisjoni kirikliku seltsi"ümber, mille peaülesandeks peetakse sõnamisjoni tööd ja pööra-misejutlust, kuna rahvamassisid ei peeta veel küllaldaselt kristlus-tatuteks ja sisemisjoni teiste tööharude jaoks on eraseltsid. Vas-tandiks neile pöörduvad grundviglased (gundvigiaanid)terve rahva poole, kelle kristlust nad kõrgemalt hindavad.Ärkamisaegadele on järgnenud rahulik töö. Terav vastolukiriku ja paljude kirikule võõraks jäänud haritlaste ja töölistevahel on osalt vähenenud.Selles seisukorras tekkis viimasel ajal uus liikumine,mis meelde tuletab bartianismi Saksamaal (mis ju teatavasti onmõjutatud Daani endise aja usuteadlasest Sören Kierkegaardhst).See uus vool Daanis rõhutab Jumala transtsendentsust ja seisabopositsioonis kõigele, mida kirik kahel viimasel inimpõlvel on193teinud, valjusti ja osalt liialdatult arvustades tehtud tööd. Seevool koosneb Daanis peaasjalikult noorematest usuteadlastest janoortest kirikuõpetajatest, kes on kogunud ajakirja „Tidehverv“ümber. Tähtsamaid isikuid ja juhtisid ei näi neil veel olevat.Inglismaal peeti Londonis anglikaani piiskoppide VH-datLambeth-konverentsi 5. juulist kuni 9. augustini 1930Canterbury peapiiskopi juhatusel. See konverents tegi eriti tege-mist abielu probleemiga ja suguelu küsimustega olevikus. Abielusõlmitakse eluks ajaks ja ta on lahutamatu vastavalt Issandasõnadele. Lahutatut ei või, nii kaua kui teine pool elus on,teisega laulatada (anglikaani) kiriku riituse järele. Suguelu jasugutung on iseenesest (teatavas mõttes) püha, kui ta toimubkristlikus abielus. Kuni abieluni tuleb mõlematel sugupoolteltäielikku kasinust pidada. Kõige selle võimaldamiseks peetaksetarvilikuks vastavat kasvatust ja nõuandmist ühenduses vastutu-setunde äratamisega. Ristiusu seisukoht neis asjus tuleb hästiselgitada ja sellest kinni pidada.Edasi nõuab konverents rahu stabiliseerimist, relvastusepiiramist, sõja hädaohu täielikku eemaldamist.Kirikute ühendamise küsimuste lahendamiseks otsustatakseuuendada või luua vastavad komisjonid või komiteed. Küsimusealla tuleb eriti ühinemine greeka-õigeusu kirikutega, vana-kato-liku kirikuga, hommikumaa lahkkirikutega, Rootsi kirikuga.Selgitada, tuleb veel vahekorda Soome kirikuga, määrivendadega,Lõuna-lndia kirikuga, kirikuga Persias, Shotimaa kirikuga,Inglise evangeeliumi vabakirikutega.Shweitsis on 1930. a. rahvalugemise andmetel 2.320.764 protes-tanti, 1.670.551 katoliiklast, 18.478 juuti ja 72.718 muu-usulist,kokku elanikke üle 4 miljoni.Poolas on protestantism uuele elule ärganud. Seal on praegu5 autonoomset evangeeliumi kirikut. Kõige suurem on Evan-geeliumi-Augsb u rgi kirik“ (üle 500.000 hinge) toe-tuspunktidega Varshavis ja eriti Lodžis. Varshavis on konsistoo-rium, samuti on Varshavi ülikoolis evangeeliumi usuteadusefakulteet (115 üliõpilast) kõigi evangeeliumiusuliste jaoks. Suu-ruse poolest järgmine on „U niooni-evangeeliumi kirikPooseni s“ (umbes 300.000 hinge, neist suur osa poolakaid).194Neil on oma usuteaduslik seminar. Poosen on usulis-sotsiaalseja kultuurilise töö keskkoht. Väiksemad kirikud on „U niooni-evangeeliumi kirik Poola -Ülem-Sileesias“ —(40.000 hinge), „Evangeeliumi-Refor meeritud ki-rik" (Varshavis ja Vilnos umbes 10.000 hinge) ja „Augs-burgi- ja Helveetsia usutunnistuse evangee-liumi kirik" (umbes 34.000 hinge) keskkohaga Stanislavovis.(Vana-luterlaste kirikust endistes Preisi maakohtades on järelejäänud ainult 8 kogudust). Kokku on seega evangeeliumiusulisiPoolas umbes 900.000 hinge. Poola evangeeliumi kirikud on pea-asjalikult oikumeenilise liikumise tõukel hakanud koonduma, eritisisemisjoni töö alal, asutades 1926 Vilnos „Poola evangeeliumi-kirikute nõukogu", kelle eesotsas seisab kindralsuperdentD. J. Bursche.Ida-Galiitsias on mõne aasta eest ukrainlaste keskel evan-geeliumi liikumine reformeeritud usu ilmega tekkinud. Protes-tantismile sõbralik on üks osa rahvuskatoliiklasi (sarnasedvana-katoliiklastele), kellede kogudused on vabad Roomast jademokraatlikult korraldatud; nad koosnevad peaasjalikult töö-listest. Neid toetab Ameerika Poola rahvus-katolik-kirik. Kato-litsismi sektidest püsivad edasi müstilised ja sotsiaalselt kõrgelseisvad mariaviidid. Katoliiklasi on 64% elanikkude üldarvust.Kotolitsism on Poolas väliselt ja ka sisemiselt hästi kindlustatud.Õigeusu kirikut püütakse uniooniga ja propagandaga ligindada.Honimikumaa-katolik (õigeusu) kirik kavatseb pidada(oikumeenilist) üldkirikukogu oikumeenilise Konstanti-noopoli patriarki eestvõttel. Sellele eesmärgile püütakse järk-järgult. Juunis 1930 astus Vatopedi kloostris Athose mäelkokku ettevalmistav komisjon, mis koosnes kõigi9 õigeusu maade esindajatest peale Venemaa. 1932. aastal,19. juunil astuks sealsamas kokku e e 1 s i n o d (2 ametlikku saa-dikut igast maast, võimalusega veel 2—3 asjatundjat ilma hääle-õiguseta kaasa võtta). Loodetakse ka Vene kiriku esindajateosavõtu võimalust. Eelsinod käsitleks kiriku praegust seisu-korda Venemaal, Bulgaaria kiriku-skisma lõpetamist, kirikuvälise ühenduse ja üksuse suurendamist, koostöö küsimust õhtu-maa kirikutega. Eelsinod valmistaks neis küsimusis ette üld-kirikukogu. Teisejärgulisi küsimusi võiks eelsinod ka ise otsus-tada. Ka muidu on hommikumaa kirikud ühiseid suuremaid195koosolekuid tarviliste küsimuste selgitamiseks pidanud, naguõigeusu noorsookonverentsi Salonikis 3.—8. novembrini 1930,esimese panhellenistlise usuteadlaste kongressi Ateenas 1931,mis üles seadis kirikute sotsiaalse tegevuse nõuded ja pooldaskoostöö tarvidust teiste kirikutega ja oikumeeniliste liikumistega.Kanadas on katoliku kiriku kõrval järgmisi protestandikirikuid: „Inglismaa kirik", s. -o. anglikaani kirik, „Kanadaühendatud kirik", mis 1925 tekkis sel teel, et presbüteriaani,metodisti ja kongregatsionalistlik kirikud ühinesid; see ühen-datud kirik on nüüd kõige suurem protestandi kirik Kanadas.Üks osa presbüterlastest ei võtnud ühinemisest osa ja nimetabend edasi: „Presbüteriaani kirik Kanadas". Edasi järgneb „Bap-tisti kirikute unioon", „Kristliku teaduse kirik", „Evangeeliumiluteruse kirik", „Sõprade selts", s. o. kveekerid.Kõigi protestandi kirikute programmis on misjonitöö indi-aanlaste ja eskimode hulgas. 16. sajandil tegid seda tööd jesu-iidid, 18. sajandist kuni olevikuni on selle töö eesotsas „Inglise-maa kirik". Sisserändajate ja asunikkude vaimulikkude tarveteeest hoolitseb kodumisjon (Home Mission) : sisserändajaid võta-vad vaimulikud sadamates vastu, asunikke külastavad reisimis-jonärid, peavad jumalateenistusi ja annavad usuõpetust. Kõigilkonfessioonidel on omad kirikukoolid, mis kuni ülikoolini anna-vad õpetust, ja kolledžid, mis valmistavad vaimuliku ja diako-nissi kutsele. Suure tähendusega on akadeemilises elus kristliküliõpilaste liikumine. Sotsiaalse töö jaoks küsimustes, mis onüldise tähendusega, on kirikud ühiselt asutanud „Sotsiaalse töönõukogu" (Social Service Council of Canada), kuna oma jooks-vat sotsiaalset tööd iga kirik ise teeb.Indias ofi umbes 200 ristiusu konfessiooni ühes misjoni-seltsidega. Lõuna-Indias tekkis uniooni kavatsus anglikaani„India, Burma ja Ceyloni kiriku", „Wesley-metodisti kiriku" ja„Lõuna-India ühendatud kiriku" vahel. Tähtis on uniooniteostamisel, et anglikaani piiskoppide Lambeth-konverents Lon-donis „India, Burma ja Ceyloni kirikule" nõu andis uniooni läbi-viimisega nõus olla. Igalühel mainitud 3 kirikust olid veelmõned soovid uniooni kava kohta. Eriti sünnitab palju läbirää-kimisi ja kaalutlusi piiskoppide võimu ja ülesannete ja vastu-tuse küsimus.196Hiina hädalistele abiandmiseks on tegevuses Ameerika „abi-andmise töö Hiinale", Euroopa abiandmise aktsioon (keskkohagaGenfis) ja „Rahvuslik kristlik nõukogu" Hiinas. Abi tarvitasid jatarvitavad 1930. a. näljahäda ohvrid ja 1931. a. hiigla veeuputuseohvrid. Usuline seisukord Hiinas on viimase 10 a. jooksul jär-jest muutumas. Ristiusuvastasust tuli avalikuks juba krist-liku üliõpilaste ilmaliidu konverentsi puhul Pekingis 1922.Natsionalismi kasvav vool suurendas seda meeleolu, kuni Kan-tonist lähtuva Nõukogude-Vene mõjutatud uue natsionalismigausuvastasus üldse päevakorrale tuli, mille all kristlikkudel kiri-kutel ja kogudustel rohkesti kannatada tuli, üksikutel kordadelon ka mõned surma saanud. On kõigest hoolimata tunda, etHiina vajab kõige pealt sügavamat moraalilist alust, kuna Kon-fuciuse eetika ei rahulda enam Noor-Hiinat. Praegune usuvaenenatsionalism otsib uusi vooruse eeskujusid, eriti seades ees-kujuks selles suhtes suure patrioodi ja vabastaja Dr. Sun YatSen’i, kes oma elu andis rahva eest, kuulutades eneseärasalga-mist, püsivust, vahvust ja armastust. Kristlik misjonitöö seisabüliraskete, kuid hädavajaliste ülesannete ees. 0. S.Äratrükk «Usuteaduslisest Ajakirjast" nr. 3/4, 1931/1932 a.K. Mattiesen’i trükikoda o/ü., Tartus, 1932.

Kirikuloo viimane sõna : ( Kristliku pressa  komisjoni eesistuja prof. D. Hinderer'i andmetel)

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/86991/b24175894.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Kirikuloo viimane sõna : ( Kristliku pressa komisjoni eesistuja prof. D. Hinderer'i andmetel)

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

DSpace at Tartu University Library