Kui rahu ja vaikus pole küllalt – uurimus kogukondade väljakutsetest Eesti ja Läti ruraalmaastikes

Abstract

A thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Landscape Architecture.Estonian and Latvian rural landscapes are not static; they evolve under environmental influences, both natural and socioeconomic. The landscapes have undergone rapid transformation from the collectivised Soviet period to independence and privatisation, followed by changes fuelled by accession to the European Union. The people’s relationship to landscape has also changed as perceptions and values respond to their experiences of landscape changes. Investigations were made in small rural communities examining the landscape values that attach inhabitants to place; the elements shaping landscape identity; place-shaping processes that transform communities; and conflicting views of the landscape-scale wildlife management. Data were collected from stakeholder interviews, workshops and an ongoing observation. This study revealed inhabitants had multiple anchors with varying degrees of attachment to the physical and cultural aspects of landscapes that gave them a sense of place. The inhabitants appreciated the peace and quiet, the quality of life afforded by access to natural food, the freedom to forage and a connection to natural landscapes. Cultural and family networks also gave strength and support to rural lifestyles. In some places, landscape identity was strengthened through place-shaping processes, such as revitalising old or initiating new traditions, leading to rising self-esteem among inhabitants. However, this was not enough to reverse the decline exacerbated by dwindling resources and outmigration. Willingness and ability to participate in landscape-scale management processes varied. A lack of effective dialogue discouraged inhabitants from participating, thus there was a need to listen to those most affected. These findings revealed important networks where planners could engage with local inhabitants and identified possible barriers to participation. Rural landscapes need healthy, thriving communities to provide the food, recreation and renewable energy of the future. Therefore, it is recommended that communities are provided the resources to support them in facing the challenges of an ageing population and draw younger generations to reinvigorate rural landscapes.Eesti ja Läti ruraalmaastikud ei seisa muutumatult, vaid on pidevas arengus. Muutused lähtuvad keskkonnaoludest, nii looduslikest kui sotsiaal-majanduslikest. Maastikud on läbi teinud kiire ülemineku kollektiviseeritud nõukogude perioodist vabaduse ja eraomanduse oludesse, mida on võimendanud Euroopa Liiduga ühinemise järgsed muutused. Inimeste suhe maastikusse on ka teisenenud, kuivõrd taju ja väärtused vastavad maastiku muutustele. Väikestes maa-kogukondades uuriti kohaga siduvaid maastiku väärtusi, identiteeti kujundavaid maastikuelemente, kogukonda teisendavat säästvat kohakujundusprotsessi ja vastanduvaid vaated ulukikorraldusele maastiku tasemel. Andmed koguti asjalistelt intervjuude, seminaride ja vaatluste vahendusel. Uuringud tõid ilmsiks mitmeid ankruid, mis seovad elanikke kohatunde andnud maastike füüsiliste ja kultuuriliste aspektidega. Maakogukondade liikmed hindasid kõrgelt maaelu rahu ja vaikust ning elukvaliteeti, mida andis loomulik toit, vabadus korjata metsaande ja lähedus looduslikule keskkonnale. Maalistele eluviisidele lisasid tugevust kultuurilised ja perekondlikud võrgustikud. Mõnelpool oli maastikuidentiteet tugevam tänu kohaloomele, nagu näiteks vanade või uute traditsioonide ellukutsumine, mille tulemusel tõusis kogukonna eneseväärikus. Sellegipoolest polnud see piisav, et ümber pöörata kahanevatest ressurssidest ja väljarännust põhjustatud allakäiku. Maastiku-taseme korraldustegevuses osalemise huvi ja võimekus oli kogukondades varieeruv. Tõhusa dialoogi puudumine heidutas elanikud kaasamisüritustelt, sel moel olid ära kuulamata need, kes kõige enam abi vajavad. Uuringu tulemused tõid esile võrgustikud, millega planeerijad võiksid arvestada kohalike elanike kaasamisel ning ka võimalikud tõkked osalemisele. Ruraalmaastikud vajavad tervislikke, edualteid kogukondi, et pakkuda ühiskonnale tulevikus toitu, virgestusvõimalust ja taastuvenergiat. Seepärast on soovitatav, et sealsed kogukonnad saaksid vahendeid, et tulla toime väljakutsetega, nagu elanikkonna vananemine ja noore põlvkonna tagasisaamine maamaastike taasjõustamiseks.Publication of this dissertation has been supported by the Estonian University of Life Sciences