Readiness of Estonian Entrepreneurs for a Paradigm Shift in the Accounting Field

The article discusses future trends in accounting policy that will bring about a paradigm shift in the accounting field. So far, accounting has focused primarily on interpreting and explaining financial indicators and describing other trends in business activity only in the annual report. The accounting field is expanding, and in addition to customary reports, sustainable development reports will soon need to be submitted, which will detail the impacts on the environment, employees, and the systematic management of the entire organization. First discusses in the article the interrelation between the environment and economic activity, as well as the nature of sustainability reporting arising from environmental policy, is discussed. The focus is on the necessity of sustainability reporting and the changes it entails. Then an overview is given of accounting changes that have taken place in Estonia, and the readiness of medium and large enterprises in Estonia to use sustainability reporting is examined. The article explains other changes that come with sustainability reporting and the need for data digitalization and use in real-time economy. The purpose was to determine entrepreneurs' readiness for a paradigm shift in the accounting field. In order to achieve the objective, a quantitative research methodology was employed, data was collected through a questionnaire, and the Likert scale was used to measure the responses. A study conducted among medium and large enterprises found that they have adopted the principles of sustainable reporting and expect that if digitization and standardization are implemented at the state level and reporting moves automatically in real-time, their administrative burden will decrease. Large companies are ready for a paradigm shift in accounting, while medium-sized companies tend to take a wait-and-see approac

A systematic approach to exploring the role of primary sector in the development of Estonian bioeconomy

ArticleThe aim of this paper is to provide a systematic overview of biomass production and the use of biomass for the production of key products, as well as to map businesses operating in the field of bioeconomy in Estonia. The importance of primary sector in Estonian economy has decreased over the last decade. At the same time, the competitiveness of primary sector has increased, which will, in the future, contribute towards a stable production of biomass. Therefore, bioeconomy and respective business models are some of the key ways of coping with climate change. Innovative ways to transform the use of natural resources in a conscious manner are being mapped in Estonia as well as in other member states of the European Union. Comprehending the current use of biomass is essential for finding new sustainable management solutions. Acknowledging these aspects, the study explores biomass production in Estonia. One of the aspects observed during the period 2014–2017 is the proportion of the primary sector in total gross value added and the use of biomass in the food and feed industry. The results of the paper are presented in the form of Sankey diagrams, which illustrate noteworthy connections

Ühistu juhtimise käsiraamat

„Ühistu juhtimine on kordades suurem väljakutse kui seda on eraettevõtlus!“ Nii väidavad mitmed ühistu juhid. Ühistu juhtimise keerukus seisneb selles, et tuleb kindlustada ühistu kasutaja-omaniku poolt määratud ühistu mudel ja juhtimisstruktuur ning tagada demokraatlik valitsemine. Paraku viimase – valitsemise – juures jääb vajaka teadmistest, mida tähendab valitsemine. Lühidalt on tegemist ühistu omanike õiguse ja vastutusega määrata, kes omab meie ühistut, kes seda kontrollib ja kes saab sellest kasu. Kindlasti vajab eeltoodu täpsemat selgitust ja lahtimõtestamist. Lisaks välisriigi kogemustele oleme koondanud siinsesse käsiraamatusse kokku teadmised ka mõnedest juhtimismudelitest, mida Eesti ühistutes rakendatakse. Seekordne käsiraamat selgitab lugejale erinevusi ühistu juhtimismudelite vahel. Lisaks saame selgemaks, millisel juhul üht või teist juhtimismudelit kasutada. Ühistu juhtimine saab alguse ühistu omanikest ja see peab toimuma suunaga alt üles (nn bottom-up). Samal ajal sõltub ühistu juhtimine erinevatest suhetest ja seostest, mis kujunevad ühistu liikmete, selle otsustuskogude ja palgatud juhtide vahel. Seega, mida selgemad on rollid ja ootused ning vastutus, seda paremini oskab iga osapool ennast paigutada ühistusse kui süsteemi. Ühistu sise- ja väliskommunikatsioon on seejuures määrava tähtsusega. Milliseid lahendusi suhtluseks ja infovahetuseks kasutada, on ühistusisene kokkulepe. Ideaaltingimustes on vaja, et ühistu liikmete hulgas kujunevad välja nn liidri-tüüpi juhid, kes on ühtlasi kõneisikud ja meie tegevuse propageerijad. Nad suudavad anda edasi ühistu väärtusi ja selgitada erinevatele osapooltele, kuidas toimub juhtimine ühistus ja miks on valitud vastav juhtimisstruktuur ja rollide jaotus. Nii iga ühistu liige, palgatud juhid kui ka kõik töötajad peavad teadma, mis on meie ühistu ja kuidas selles luuakse väärtusi ühistu omanikule. Loodan, et suudame seekordse käsiraamatuga avada teie teadmisi ühistu juhtimisest ning selles tehtavatest otsustest. Otsused peavad olema suunatud ühistu liikmetele suurema kasu loomisele ning kõik liikmed peavad osalema otsustamisel ja vastutuses. Head lugemist! Rando Värnik, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor

Areneva ühistu käsiraamat

Iga ühistu eesmärk peab olema edasi liikuda ning uutes tingimustes kohaneda. Selleks, et ühistu tegevus oleks omanikele-liikmetele kasulik, on vajalik luua arengut tagavad tingimused. Ehkki iga ühistu on omanäoline, siis paljudel juhtudel on arengueelduste loomise muster sarnane. Siinses areneva ühistu käsiraamatus on talletatud palju olulisi soovitusi, mida praktilises ühistu arendamises arvesse võtta ja millest juhinduda. Oleme võõrkeelsetest algallikatest kokku kogunud olulised ühistu arendamise tegevused ja need struktureerinud. Meie ühistute ees on väljakutsed, mis võivad tähendada muutuste juhtimist. Muutuste tegemine ühistus peab olema eesmärgistatud ja sellega peab kaasnema selge kommunikatsioon. See aga omakorda nõuab väga teadlikke otsuseid ja etapiviisilist liikumist oma tegevustes. Areneva ühistu suunas saab liikuda ainult ühistel väärtustel põhinevate muutuste esile kutsumisega. Ühistu arendamiseks on vaja ka kirge. Soovitavat tulemust ei pruugi saavutada kiiresti ja seega peab inimestel olema usku muutuste vajalikkusesse. Kõikidele ühistutele pole võimalik anda ühte soovitust, millest alustada oma arengu kindlustamist. Ühistu peab ise leidma enda seest arengutegurid üles. Meie käsiraamat annab teoreetilised juhised tegutsemiseks, aga just neid on vaja ebaõnnestumiste vältimiseks teada. Tihti oleme tublid teooria lugemisel, aga siis jääb puudu selgust, kuidas loetut praktikas rakendada. Selliste praktiliste rakendusteni jõudmisel tahame olla teile abiliseks meie ühistegevuse teadmussiirde meeskonnaga. Toredat avastamist ja oluliste küsimuste tõstatamist! Arenev ühistu saab alguse meie endi teadmistest. On aus esitada oma ühistus küsimus, kuidas meie ühistu võiks saada veelgi paremaks…? Head lugemist! Rando Värnik, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor

Ühistu nõukogu käsiraamat

Ühistu nõukogu käsiraamatu eesmärk on pöörata enam tähelepanu sellele, kuidas me loome oma ühistutes omanike poolt „juhtimisvundamenti“. Vundament on kujund, mis iseloomustab kandvat rolli ja selle tugevus mõjutab struktuuri säilimist. Sestap on ühistu nõukogu liikmeks saamisele ja selle rolli tähtsusele vaja senisest enam tähelepanu pöörata. Pika ajalooga ühistute puhul on välja kujunenud nii head tavad kui konkreetsed mallid, millega hinnatakse ühistu nõukogu liikme igakülgseid oskusi. See ei ole lihtsalt eriala ja oma valdkonna hea tundmine, vaid hulk erinevaid parameetreid, mille alusel otsustatakse kandidaadi sobivus antud ametisse. Miks seda oluliseks peetakse? Eelkõige seetõttu, et ühistu liikmed usaldavad nn valitsemise nende endi hulgast valitud nõukogu liikmetele, mis aga tähendab suurt vastutust ning ühistu liikmete huvides tehtud olulisi otsuseid. Kui väiksemate ühistute puhul on tavapraktikas raskusi nõukogu liikmete leidmise ning nõukogus rotatsiooni tagamisega, siis suuremates ja mainega ühistutes on auasi saada valitud nõukogu liikmeks. Nõukogu liige on ühelt poolt liikmete esindaja ja otsustaja ning teiselt poolt otsuste täideviimise kontrollija – selline roll nõuab mitmekülgset ettevalmistust ning spetsiifilisi teadmisi. Sellele, mida kõike peab ühistu nõukogu liige teadma, anname me siinses käsiraamatus põhjaliku vastuse. Meie käsiraamat põhineb kogutud materjalidel ja peaks andma hea eelduse, et loetut saab asuda rakendama ka oma ühistus. Usume, et keskendudes nõukogu liikmete kvaliteedi parandamisele/suurendamisele, suudame parandada ka meie ühistute elujõulisust ja tervist. Ühistute valitsemine muutub ajas ja mõistlik on üle vaadata ka see, kuidas me endale valitsejaid valime ning mida neilt eeldame. Nõukogu on ühistu valitsemisstruktuuri osa, mis on sillaks nii ühistu omanike kui ka palgatud juhatuse ja töötajate vahel. Seega on suhtlemisoskus ja mitmed muud olulised pädevused (finantskirjaoskus, eestvedamine, riskiteadlikkus, ausus ja otsustusvõime, kirg ühistu vastu, ärivaist jne) väga vajalikud omadused, ilma milleta ei ole võimalik saavutada head valitsemist ja ühistu arengut. Loodan, et suudame selle käsiraamatuga anda uusi vaatenurki millega tugevdada oma ühistu vundamenti. Head avastamist! Rando Värnik, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor

Toimepidevuse hindamise juhised ettevõtetele : Programmi RITA tegevuse 1 projekt „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ lisa 5

Käesolevad juhised valmisid uuringu „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ käigus. Juhised ja nende lisad on mõeldud ettevõtetele ja huvilistele vabalt kasutamiseks.Juhised täienevad aja jooksul. Käesolev versioon on seisuga 30.03.2022.Toimepidevuse hindamise juhised on koostatud uuringu „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ käigus. Uuringu käigus analüüsiti toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelaid ning varustuskindlust Eestis koos varustustõrgete vähendamise võimalustega. Tarneahelate toimimisel ja varustuskindluse tagamisel on põhiline roll ettevõtetel. Uuringu käigus töötati välja juhised, mida ettevõtted ja organisatsioonid saavad kasutada oma toimepidevuse hindamiseks ning toimepidevuse plaanide koostamisel. Toimepidevust saab defineerida kui ettevõtte valmisolekut reageerida ebasoodsatele sündmustele ning oma tegevust jätkata. Eestis on toimepidevuse plaani koostamine kohustuslik elutähtsate teenuste pakkumisega tegelevatele organisatsioonidele. Teiste ettevõtete puhul on enim kasutusel Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) kehtestatud standardid (ISO 22301, ISO 22313) toimepidevuse juhtimissüsteemi sertifitseerimiseks, kuid võrreldes kvaliteedi- või riskijuhtimise standarditega leiavad need vähem kasutust. Varustuskindluse tagamise juhiste väljatöötamisel võeti aluseks erialakirjanduses käsitletu, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO, 2011) soovitused, uuringu käigus kogutud andmed ja tagasiside. Juhised on suunatud eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes soovivad oma tegevuse, protsesside, toote või teenuse pakkumise toimepidevust analüüsida. Juhistes esitatud soovitused, hindamistabelid jm vormid on mõeldud ettevõtetele vabalt kasutamiseks ning kohandamiseks. Juhistes kirjeldatakse toimepidevust ja selle juhtimist, peamiseid samme toimepidevuse planeerimisel ja riskide hindamisel, ning toimepidevuse tagamise strateegiaid. Lisades 5.1., 5.2., 5.3. on välja toodud riskianalüüsi näidisankeet, näidis toimepidevuse plaani tegemiseks ja lühijuhised toimepidevuse planeerimiseks.Kasutamisel palun viidata allikale. Soovitav viide: Värnik, R., Põder, A., Visnapuu, K., Aro, K. (2022). Toimepidavuse hindamise juhised ettevõtetele. Tartu: Eesti Maaülikool. www.varust.emu.eeUuringu „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ tellis ja uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu

Eesti põllumajandusühistute juhtimismudeli mõju ühistu juhtimisvõimekusele ning põllumajandustootja positsioonile toidutarneahelas : lõpparuanne

Eesti põllumajandusühistud tegutsevad turul, mille väiksuse tõttu on suurematel turuosalistel põllumajandustootjatele otsustav mõju. Kõrgemate toodangu müügihindade ja madalamate sisendite ostuhindade kauplemise võim on vaid suurematel põllumajandustootjatel, mistõttu on väiksemad turuosalised sunnitud töötama kasumlikkuse piiril. Ühistud aitavad põllumajandustootjatel oma tootmis- ja hankemahte koondades kaubelda soodsamatel tingimustel ja seeläbi kindlustada Eesti põllumajandustootjate kestlikkus. Nende tähtsuse tõttu Eesti maaelus tuleb uurida põllumajandusühistute juhtimis- ja konkurentsivõimet. Siinse uuringu eesmärk on analüüsida, kuidas mõjutab ühistu valitsemismudeli valik ühistu juhtimisvõimekust ning põllumajandustootja positsiooni toidutarneahelas. Uuring on Eesti kontekstis harukordne, kuna üheski varasemas uurimistöös pole uuritud ühistute valitsemist. Ühistu liikmetele kuuluva kontrolli- ja juhtimisõiguse rakendamine ehk valitsemisprotsess määrab selle juhtimisvõimekuse ning seeläbi organisatsiooni kestlikkuse ja ühistu positsiooni toidutarneahelas. Eesti põllumajandusühistute suhteliselt nõrk positsioon toidutarneahelas ongi seotud puudujääkidega ühistute valitsemises. Uuringuks küsitleti ankeetküsimustiku abil 23 valimi ühistu juhatuse liikmeid ja kas nõukogu liikmeid või ühistu liikmeid. Andmeid analüüsitakse võrdleva analüüsi meetodil, milleks kasutatakse küsitlusandmeid, majandusüksuste majandusaasta aruandeid ja Statistikaameti teiseseid andmeid. Empiirilistele andmetele tuginedes sõnastatakse soovitused ühistute juhtimisvõimekuse ja nende toidutarneahela positsiooni parandamiseks. Uuringu tulemused näitavad, et Eesti põllumajandusühistute juhtimisvõimekus ja positsioon toidutarneahelas on suhteliselt kehv. Hinnangu tingib peamiselt ühistute tegevusmahu ja liikmeskonna väike suurus ning sellest tulenev vähene professionaalsus. Põllumajandusühistute juhtimisvõimekust ja konkurentsipositsiooni aitab edendada nende ühinemise teel kasvamise soosimine ning liikmete ja juhtimisorganite liikmete koolitamine. Toetusmeetmete siht olgu aidata ühistutel defineerida oma majanduslik õigustus, sihid ja eesmärgid. Alles nende määratlemise järel saab Eesti põllumajandusühistute juhtimisvõimekus ja konkurentsipositsioon toidutarneahelas paraneda.Estonian agricultural cooperatives operate in a market where larger market participants have a decisive effect on agricultural producers due to the market’s small size. Only larger agricultural producers have the power to bargain higher marketing prices of produce and lower purchasing prices of inputs, which is why smaller market participants are forced to operate on profitability margin. Cooperatives enable agricultural producers to bargain on more favourable terms by concentrating their marketing and purchasing volume and secure the longevity of Estonian agricultural producers. Due to cooperatives’ importance in Estonian rural life, an inquiry into their governance and competitive capacity is in order. The objective of the study is to analyse how a cooperative’s choice of its governance model influences the cooperative’s governance capability and the agricultural producer’s position in the food supply chain. The study is unique in Estonian context, because no previous studies have researched cooperative governance. How cooperative members enforce their control and managements right or the governance process determines its governance capability as well as the organisation’s longevity and position in the food supply chain. The comparatively weak position of Estonian agricultural cooperatives in the food supply chain is tied to deficiencies in cooperative governance. Management board members and either board of directors members or cooperative members from 23 sample cooperatives were interviewed via questionnaires for the study. Data were analysed via comparative analysis method which utilises questionnaire data, annual reports of business entities and secondary data from Statistics Estonia. Based on empirical data, recommendations are formed for improving the governance capability of cooperatives and their position in the food supply chain. Results of the study highlight that the governance capability of Estonian agricultural producers and their position in the food supply chain is comparatively poor. The assessment is primarily based on the cooperatives’ small size in terms of volume and membership and the resulting poor professionalism. The governance capability and competitive position of Estonian agricultural cooperatives could be enhanced by supporting their growth via merging and training cooperative members as well as members of governance bodies. The goal of support measures should be to enable cooperatives to define their economic justification, goals and objectives. Only after defining those can the governance capability and position of Estonian agricultural cooperatives in the food supply chain improve.Uuringut „Eesti põllumajandusühistute juhtimismudeli mõju ühistu juhtimisvõimekusele ning põllumajan-dustootja positsioonile toidutarneahelas“ rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist

Energiakultuuride (päideroo) kasvatamise ja kasutamise majanduslik hinnang Eestis : lõpparuanne

Käesolev projekti aruanne on riikliku programmi “Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2004–2008” raames tellitud uuringu „Energiakultuuride (päideroo) kasvatamise ja kasutamise majanduslik hinnang Eestis” lõpparuanne. Biokütuste kasutus on Eestis praegu veel madal, kuid huvi selle kasutuse vastu on pidevalt kasvav. Eesti on välja töötanud „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013“ ning "Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020" ja selle rakendusplaani, mille eesmärk on vähendada Eesti sõltuvust imporditavatest energiaressurssidest ning laiendada biomassi kasutamist energia toorainena, mis ühtib energiamajanduse arengukava eesmärgiga tagada pidev energiavarustus energiaallikate mitmekesistamise ning ühtlasema jaotusega energiabilansis. Bioenergia tootmise ja kasutamise arendamist Eestis võimaldavad nii looduslikud ressursid kui ka potentsiaal bioenergia tootmiseks, toimiv põlevkivienergeetika infrastruktuur ning olemasolevad-, ehitatavad- ja uued kavandatavad koostootmisjaamad, mis on seotud elektrija soojusturuga. Kuid sellegipoolest on bioenergia kasutamise osakaal ning valdkonnaalane teadlikkus Eestis suhteliselt madal. Uurimistöö eesmärgiks on anda majanduslik hinnang energiakultuuride kasvatamisele ning pakkuda väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele uusi tegevusi. Energeetiliste kultuuride kasvatamise eelis on eeskätt selles, et vähendatakse oluliselt fossiilsete kütuste kasutamisest tulenevat negatiivset efekti keskkonnale. Soome ja Rootsi energiakultuuride kasvatamise kogemuste põhjal võeti analüüsi aluseks päideroog, mis on Põhja-Euroopa oludes sobivaim energiaheinaliik. Heintaimede loomasöödaks kasvatamise kogemusi, teadmisi, praktilisi oskusi ja olemasolevat põllumajandustehnikat saab kasutada ka energiakultuuride viljelemisel

Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidu tarneahelas : uuringu lõpparuanne

Eestis tekkiva toidujäätmete ja toidukao ning nende tekkepõhjuste uuring viidi läbi kõigis toidutarneahela etappides, sh kodumajapidamistes, toitlustuses, kaubanduses, toidutööstuses ja esmatootmises (põllumajandus ja kalakasvatus). Uuringu tulemused kajastavad 2020. aastal tehtud detailuuringus kogutud andmete ning riikliku jäätmearuandluse 2019. aasta andmete analüüsil saadud tulemusi. Uuringu tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et Eestis tekib kokku ligikaudu 167 000 tonni toidujäätmeid aastas. Jagatuna inimese peale võib öelda, et kogu tarneahelas tekib Eestis elaniku kohta 127 kg toidujäätmeid aastas. Ligi pool toidujäätmetest tekib kodumajapidamistes, 19% toidutööstuses, 14% esmatootmises, 12% kaubanduses ning 6% toitlustussektoris (vt ka tabel A). Toidujäätmetest poole (50%) ehk ligikaudu 84 000 tonni aastas moodustab toidukadu ehk inimtoiduna raisku läinud toit. Kõige suurem osakaal toidukao tekkes on kodumajapidamistel (41%), kõige väiksem toidutööstusel (4%). Kogu toidutarneahelas raisatud toidu väärtus kokku on hinnanguliselt 164 miljonit eurot aastas