TÜ ARSTITEADUSKONNA AASTAPÄEV 2014 Peptilise haavandi verejooksu kirurgiline ravi minevikus ja tänapäeval

Eesti Arst 2014; 93(8):435–44

Vagotomy in duodenal ulcer disease : a study of gastric acidity, serum pepsinogen I, gastric mucosal histology and Helicobacter pylori

http://www.ester.ee/record=b1062081~S1*es

Peptilise haavandi verejooks: patsiendid, ravi ja selle tulemused TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus 2003–2012

Eesmärk. Töö eesmärgiks oli analüüsida ja iseloomustada peptilise haavandi verejooksuga (PHV) patsiente ning nende ravi ja selle tulemusi kui ravikvaliteedi näitajaid TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus viimase 10 aasta jooksul. Metoodika. Analüüsiti 953 PHVga patsiendi andmeid, kes olid hospitaliseeritud aastatel 2003–2012 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikusse PHV diagnoosiga. Andmed retrospektiivseks analüüsiks saadi elektroonilisest andmebaasist, haiguslugudest, endoskoopilise uuringu, operatsiooni- ja lahanguprotokollidest. Hospitaliseerimise aja järgi jaotati uuritavad kahte üksteisele järgnevasse 5 aasta pikkusesse ajaperioodi: I periood 2003–2007 (493 patsienti) ja II periood 2008–2012 (460 patsienti). Nende perioodide andmeid võrreldi omavahel, et selgitada võimalikke muutusi PHVga haigete struktuuris, raviviisides ja -tulemustes. Tulemused. Oluliselt suurenes hospitaliseeritute hulgas aastatega nende arv, kes olid enne haigestumist kasutanud verejooksu soodustavaid ravimeid, samuti kasvas gigantsest (diameetriga ≥ 2 cm) haavandist lähtunud PHV osakaal ja sagenesid jätkuva verejooksuga juhud. Endoskoopilise uuringu ajal sedastatud jätkuva verejooksu korral rakendati endoskoopilist ravi vastavalt 93%-l juhtudest nii I kui ka II perioodil ning hiljutise verejooksu tunnuste korral vastavalt 83%-l ja 82%-l juhtudest. Kirurgilist ravi verejooksu peatamiseks rakendati eri perioodidel vastavalt 6,5%-l (32/493) ja 7,6%-l (35/460) (p = 0,45) juhtudest, seejuures valdavalt gigantsest haavandist lähtunud PHV tõttu. Operatiivse ravi järgne suremus I ja II perioodil oli vastavalt 3,1% (1/32) ja 8,6% (3/35) (p = 0,61). 10 aasta jooksul suri 953 patsiendist kokku 14 (1,5%): I perioodil 6 (1,2%) ja II perioodil 8 (1,7%) (p = 0,59). Järeldused.Hoolimata komplitseeritud PHV-juhtude sagenemisest pole suurenenud kirurgilise ravi vajadus verejooksu peatamiseks ega operatsioonijärgne suremus. Üldine suremus jääb 10 aasta vältel 1,5% piiridesse. Seda tulemust võib pidada rahvusvahelisel tasemel aktsepteeritavaks. Eesti Arst 2013; 92(9):498–50

Maokorpuse limaskesta atroofia, seerumpepsinogeen I ja vagotoomia: duodenaalhaavandiga patsientide pikaajaline uuring

Uurimus näitab seoseid maokorpuse limaskesta kroonilise aktiivse gastriidi, atroofia ning seerumpepsinogeen I taseme vahel duodenaalhaavandi haigetel vagotoomia järel 14 aasta jooksul sõltuvalt vagotoomia täielikkusest. Eesti Arst 2003; 82 (8): 524–53

Varikotseele ja teiste mehe suguelundeid mõjutavate haiguste levimus ning mõju munandi mahule

Sugutraktihaigused on kõige olulisemad ravitavad mehepoolse viljatuse riskitegurid. Töö eesmärgiks oli välja selgitada kliiniliselt väljendunud sugutraktihaiguste levimus lastetutel meestel võrreldes kontrollrühmaks võetud noorte Eesti meeste vastavate näitajatega. Ühtlasi uuriti munandikoti veenilaiendi kui kõige sagedamini mehe viljakust mõjutava haiguse mõju munandi mahule. Eesti Arst 2003; 82 (2): 80–8

Meeste viljakust mõjutavad haigused

Meeste viljakust mõjutavad väga erinevad haigused. Töö eesmärk oli välja selgitada suguelundeid mõjustavate haiguste levimus mehe viljakuse aspektist eri prognostilise väärtusega spermatosoidide hulgaga lastetute Eesti meeste seas. Levinumateks viljatuse riskiteguriteks osutusid varikotseele, sugutraktipõletikud (k.a leukotsütospermia) ja krüptorhism. Enamik meeste viljatuse tähtsamatest riskiteguritest on ärahoitavad või ravitavad. Eesti Arst 2003; 82 (3): 181–18

Laparoskoopilisest koletsüstektoomiast tingitud sapiteede vigastused TÜ kirurgiakliinikus aastatel 2005–2007: epidemioloogia, diagnostika, ravi ja ravi kaugtulemused

Sapikivitõve kirurgilise ravi valikmeetodiks on laparoskoopiline koletsüstektoomia, mis juurutati Eestis 1993. a. Meie töö eesmärgiks oli uurida selle meetodi kasutamisel tekkivate sapiteedevigastuste epidemioloogiat, diagnostikat, ravi ning ravi kaugtulemusi. Töö näitab, et laparoskoopilisest koletsüstektoomiast tingitud vigastuste ravi on multidistsiplinaarne. Oluline on vältida raskeid vigastusi, kuna tavaliselt nõuavad need kirurgilist ravi, sh kordusoperatsiooni, ja võivad lõppeda letaalselt. Eesti Arst 2009; 88(11):724−72

Mitochondria and Energetic Depression in Cell Pathophysiology

Mitochondrial dysfunction is a hallmark of almost all diseases. Acquired or inherited mutations of the mitochondrial genome DNA may give rise to mitochondrial diseases. Another class of disorders, in which mitochondrial impairments are initiated by extramitochondrial factors, includes neurodegenerative diseases and syndromes resulting from typical pathological processes, such as hypoxia/ischemia, inflammation, intoxications, and carcinogenesis. Both classes of diseases lead to cellular energetic depression (CED), which is characterized by decreased cytosolic phosphorylation potential that suppresses the cell’s ability to do work and control the intracellular Ca2+ homeostasis and its redox state. If progressing, CED leads to cell death, whose type is linked to the functional status of the mitochondria. In the case of limited deterioration, when some amounts of ATP can still be generated due to oxidative phosphorylation (OXPHOS), mitochondria launch the apoptotic cell death program by release of cytochrome c. Following pronounced CED, cytoplasmic ATP levels fall below the thresholds required for processing the ATP-dependent apoptotic cascade and the cell dies from necrosis. Both types of death can be grouped together as a mitochondrial cell death (MCD). However, there exist multiple adaptive reactions aimed at protecting cells against CED. In this context, a metabolic shift characterized by suppression of OXPHOS combined with activation of aerobic glycolysis as the main pathway for ATP synthesis (Warburg effect) is of central importance. Whereas this type of adaptation is sufficiently effective to avoid CED and to control the cellular redox state, thereby ensuring the cell survival, it also favors the avoidance of apoptotic cell death. This scenario may underlie uncontrolled cellular proliferation and growth, eventually resulting in carcinogenesis

Giant Prepyloric Ulcer Haemorrhage: Patient Characteristics, Treatment, and Outcome in 2003–2012

The aim of the study was to characterize patients with giant prepyloric ulcer haemorrhage, their treatment, and outcome. The data for 929 peptic ulcer haemorrhage (PUH) patients were divided into three groups according to ulcer location: group I: 165 prepyloric ulcer patients, group II: 353 gastric ulcer patients, and group III: 411 duodenal ulcer patients. Among these groups giant ulcer (ulcer diameter ≥ 2 cm) haemorrhage cases were selected for the study and the data for group I were compared with the data for groups II and III. The study shows that the proportion of giant ulcers in all prepyloric ulcers was significantly 2.2 times lower compared with the proportion of giant ulcers in all gastric ulcers and 1.5 times lower than the proportion of giant ulcers in all duodenal ulcers. The share of surgical therapy for haemorrhages from giant prepyloric ulcers did not differ from the share of surgical therapy in the case of giant gastric ulcers but was 3.5 times lower than in the case of giant duodenal ulcers. Generally, treatment for PUH from giant prepyloric ulcers was successful not involving inhospital mortality