Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Vesiviljeluse õppetool
Abstract
Levik. Jõevähi looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemere maadest Põhja-Skandinaaviani. Inimese kaasabil on liigi levik mitmes suunas laienenud. Jõevähi seisund on Euroopas viimase 150 aasta jooksul drastiliselt halvenenud, mille peapõhjusteks on vähikatku ja võõrvähiliikide levitamine. Eestis on jõevähk ainus põline vähiliik. Ta elab nii jõgedes, järvedes kui ka inimese poolt rajatud veekogudes. Praegu on teada Eestis rohkem kui 300 jõevähi leiukohta, kuid enamikes neist ei ole vähki kuigi arvukalt. Rohkem on vähiveekogusid Saaremaal ja Lõuna-Eestis.Liigi kirjeldus. Värvus enamasti punakaspruun, kuid võib olla ka rohekas, mustjas või sinakas. Sõrad on suured ja tugevad, eriti isastel. Tavaliselt on sõrad kehaga sama värvi ja pealt karedad. Altpoolt on need siledad ja punased kuni mustjaspruunid. Sõrgade lõikeservad ei ole sirged, vaid seal on kaks väljaulatuvat oga. Seljakilp on sile, kuid erinevalt signaalvähist on pea ja rindmiku liitumiskohal kummalgi küljel terav naast.Jõevähi tähtsus. Jõevähk on oluline lüli veekogu aineringes. Ta hoiab veekogusid kinni kasvamast ning on toiduks paljudele veeloomadele. Suurema lihasaagise ja õhema kooriku pärast eelistavad Põhja-Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind ka kõrgem.Vähipüük. Eestis tohib jõevähki püüda augustikuus. Püügiks annab õiguse pilet.ee portaalist või Keskkonnaametist soetatav kalastuskaart, mis kehtib kindlal ajal ja veekogul. Lubatud püügivahendid on vähinatt ja vähimõrd. Püüki sattunud alla 11 cm pikkusega vähid tuleb koheselt vette tagasi lasta. Jõevähkide ümberasustamine Keskkonnaameti loata on keelatud
