Siigur, Urmas

English

Journals from University of Tartu

267juhtkiriEesti Arst 2021; 100(5):26720 aastat Eesti geenivaramutUrmas Siigur – Eesti ArstUrmas SiigurEnam kui 30 aastat tagasi pandi a lus rahvusvahelisele inimese genoomi projektile (human genome project, HGP) eesmärgiga kaardistada kogu inimese päri l ikkuse materjal ehk genoom, s.t tuvastada DNA molekuli primaarse struktuuri nukleotiidne järjestus. Sellest loodeti väga palju.26. juunil 2000 tähistati Valges Majas projekti esimese aruandevisandi valmimist. Kolmteist aastat rahvusvahelist tipptasemel teadustööd ja umbes kolm miljardit dollarit (mis toona oli oluliselt suurem raha kui praegu) olid lõppenud inimese genoomi esmase järjestamisega ja tunded olid ülevad. „Täna õpime keelt, milles jumal lõi elu. … See muudab revolutsiooniliselt enamiku, kui mitte kõikide, haiguste diagnoosimist, enne-tamist ja ravi.” (Bill Clinton, 26. VI 2000). Suur ootus oli vallanud mitte ainult polii-tikuid, vaid ka teadlasi. Projekti juht Francis Collins ennustas 2000. aastal muu hulgas, et järgneva kümne aasta jooksul jõuavad 25 enam levinud haiguse geneetilisi riske hindavad testid laialdasse kasutusse; 2020. aastaks tugi-nevad arstid nii vanade kui ka uute ravimite väljakirjutamisel patsiendi geneetilisele eripärale; 2040. aastaks on geeniravi ja geenipõhised ravimid saadaval enamiku haiguste vastu.Ajakirja Nature üks toonastest vanem-toimetajatest Henry Gee läks ootustes veel kaugemale ennustades, et „genoomika võimaldab mei l muuta tundmatusen i terveid organisme vastavalt meie vajadu-sele ja maitsele … [ning] võimaldab meil kujundada inimest kõikvõimalikku vormi. Me võime luua endile lisajäsemed, kui me soovime – võib-olla isegi tiivad, et lennata, saamaks isetehtud ingliks”. Seda küll alles 2099. aastaks. Suurte ootuste tuules sündis 1999. aastal ka Eesti geenivaramu projekti idee. Riigikogu võttis 13. detsembril 2000 vastu inimgeeniuuringute seaduse, mis jõustus 2001. aastal. Seadusest tulenevalt asutas Vabari ig i Val itsus 2001. aasta märtsis Sotsiaalministeeriumi haldusalas sihtasu-tuse Eesti Geenivaramu, mis aprillis sai ka tegelikult tegutsema hakata. Kakskümmend aastat on kui lennates läinud ning see on paras hetk vaadata nii möödunule kui ka tulevikku. Inimese genoomi kaardistamine oli vaiel-damatult epohhiloov saavutus. Kuigi kõik ei ole läinud oodatud hurraaoptimistlikus tempos, on genoomika nüüdseks tunginud pea kõigisse eluteaduse valdkondadesse. See ei ole veel „muutnud enamiku, kui mitte kõikide haiguste diagnoosimist, ennetamist ja ravi“, kuid jalg on kindlalt ukse vahel ja areng on kiire. Ka suurema osa ravimite väljakirjutamisel ei tugine me veel patsiendi geeniinfole, kuid teatud puhkudel on see tõestatult kri it i l iselt olul ine, et saada parimat ravitulemust. Genoomika areng on andnud tõuke ka rea teiste „oomikate“ arenguks, täiustades meie maailmapilti, ning geenitehnoloogiad on leidnud revolutsioo-nilist rakendust paljudes eluvaldkondades.Ka Eesti geenivaramu 20 aasta pikkune teekond pole olnud sile ja sirge. Algusaja laulupeolisele õhinale järgnes argipäev finantsraskuste ja identiteedikriisiga, mida ehk iseloomustab valik pealkirju toonastest ajalehtedest: „Riik peab päästma geeniva-ramu“, „Kuidas Eesti Nokia geenivaramus ämbriga asendus“ ja „Geenivaramu viiakse Tartu Ülikooli alla“. Sellest viimasest, 2007. aastal sündinud sammust sai geenivaramu tugevale alusele. Geenivaramule on seadusega pandud kohustus edendada geeniuuringute arengut, koguda teavet Eesti rahvastiku tervise ja pärilikkuse kohta ning rakendada geeni-uuringute tulemused rahva tervise paran-damiseks. Nii nagu prof Andres Metspalu järgnevas loos kenasti kokku on võtnud, on geenivaramus seda kõike möödunud 20 aasta jooksul tublilt tehtud. Geenivaramu on saanud märgilise tähendusega nähtuseks kogu Eesti teadusmaastikul, tubliks uute teadlaste kasvulavaks ning rahvusvaheliselt tunnustatud teaduskeskuseks.Jõudu järgmiseks kümnendiks, Eesti geenivaramu!

20 aastat Eesti geenivaramut

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/17425/12280

20 aastat Eesti geenivaramut

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Journals from University of Tartu