Raske trauma epidemioloogia Eestis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneVigastussurmade tõttu kaotatud eluaastate hulk on suurem kui kasvajate ja südamehaiguste tõttu kaotatud eluaastate hulk kokku (Trunkey 1983). WHO andmetel hukkub trauma tõttu maailmas keegi iga kuue sekundi järel (WHO 2015). Vigastussurmade osakaal Eestis on üks Euroopa Liidu kõrgemaid (Eurosafe 2013, 2014, 2016). Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli uurida raskelt vigastatud patsientide demograafilisi andmeid ja tulemeid Eestis. Raske vigastus on defineeritud maailmas laialdaselt kasutatud Injury Severity Score’ (vigastuse raskuse skoor) alusel. Raskelt vigastatud haiged suunatakse spetsialiseerunud traumakeskustesse, mida Eestis esindavad Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Haigete elulemus oli Eesti traumakeskuste vahel sarnane. Eesti traumasüsteem on ajas oluliselt arenenud, mida peegeldab oluliselt parem elulemus viimastel aastatel võrreldes varasema perioodiga taasiseseisvumise järgselt. Kõige enam vigastussurmasid toimus sündmuskohal, mis näitab ennetuse olulisust. Sagedasim surmapõhjus oli ajuvigastus, millele järgnes veritsussurm. Autoõnnetus oli peamine traumamehhanism vigastussurma korral. Traumade korral esines väga suurel hulgal (51%) patsientidel alkoholijoove, mis näitab vajadust pidevaks riiklikuks alkoholipoliitikaks.Traumatic deaths contribute to more years of life lost globally compared to cancer and cardiac related deaths combined (Trunkey 1983). It is estimated, that after every six seconds someone deceases secondary to an injury accounting for more than five million trauma related deaths every year (WHO 2015). Injury-related deaths in Estonia are among highest in the European Union (Eurosafe 2013, 2014, 2016). The current thesis investigated severely injured patients in Estonia with severe injury defined per worldwide utilized anatomical score Injury Severity Score. Severely injured patients are admitted to the North Estonia Medical Centre or Tartu University Hospital representing Level I trauma centers in Estonia. Outcomes in the management of severely injured patients were similar between Estonian trauma centers. Estonian trauma system has developed significantly in time comparing nineties and recent years. Highest proportion of severely injured patients died on scene showing the importance of prevention. Most frequent cause of death was head injuries followed by bleeding related deaths. Motor-vehicle accidents were the leading mechanism of injury after traumatic deaths. A very high proportion of patients (51%) had a positive blood alcohol level in the moment of death warranting continuous national preventive measures.https://www.ester.ee/record=b535928

Ägeda apenditsiidi tänapäevane käsitlus

Esimese teadaoleva apendektoomia tegi 1735. aastal Prantsuse päritolu kirurg dr Amyand St. George’i haiglas Londonis Inglismaal ja 19. sajandi teisest poolest on apendektoomia olnud apenditsiidi ravi valikmeetod. Vaatamata apenditsiidi käsitluse suhteliselt pikale ajaloole erinevad veel tänapäeval hinnangud ägeda apenditsiidi optimaalse käsitluse kohta. Järjest enam on teaduskirjanduses arutletud apenditsiidi konservatiivse ravi üle antibiootikumidega ning väheinvasiivsete vahelesegamiste osakaal kasvab. Käigus on mitmeid uuringuid, et leida täpsemaid laborimarkereid diagnoosi välistamiseks või kinnitamiseks. Artiklis on antud ülevaade viimastest soovitustest ja tõenduspõhistest suundadest ägeda apenditsiidi käsitluses.Eesti Arst 2016; 95(11):723–72

Kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidi patsientide pikaajaline elulemus, surma põhjused ja selle riskitegurid

Eesti Arst 2021; 100(10):58

Läbivate kõhuvigastuste selektiivne mitteoperatiivne käsitlus ning praktika Põhja-Euroopa traumakeskustes

Selektiivne mitteoperatiivne kõhupiirkonna noa- ja laskevigastuste käsitlus (SMOK) on tänapäevaste traumakeskuste ravitaktika osa. Ülevaateartiklis on käsitletud SMOKi taktika arengut, rakendamist ja tulemeid. Lisaks on antud ülevaade Põhja-Euroopa traumakeskuste, sealhulgas Põhja-Eesti Regionaalhaigla praktikast hiljuti ilmunud artikli põhjal, milles käsitleti SMOKi temaatikat

Retrospektiivne uuring primaarse hüperparatüreoosi kirurgilise ravi tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumis

Taust ja eesmärk. Primaarne hüperparatüreoos (pHPT) on healoomuline haigus, mis ravimata jätmisel võib suurendada pahaloomulistesse kasvajatesse ja kardiovaskulaarhaigustesse haigestumise riski pHPT esmashaigestumus on 100–300 juhtu 100 000 inimese kohta. 76–89%-l juhtudest on pHPT põhjuseks parathormooni (PTH) üleproduktsioon ühe kõrvalkilpnäärme poolt, mis resulteerub enamasti hüperkaltseemiana. Uuringu eesmärgiks oli hinnata pHPT kirurgilise ravi tulemusi TÜ Kliinikumis. Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga TÜ Kliinikumi kirurgiakliiniku 2009.–2013. aasta haiguslugude põhjal. Tulemused. Kokku tehti 2009.–2013. aasta jooksul TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus esmane operatsioon pHPT tõttu 78 patsiendile. 40%-l patsientidest oli tegemist juhuleiuga. Enne operatsiooni oli ioniseeritud kaltsiumi (iCa) keskmine väärtus 1,57 mmol/l ja keskmine PTH väärtus 44,35 pmol/l. Preoperatiivselt oli tehtud UH-uuring 76%-le patsientidest ja tehneetsium-99 sestamibistsintigraafia 72%-le patsientidest. Fokusseeritud juurdepääsu kaudu tehti paratüreoidektoomia 16 juhul. Keskmine iCa väärtus I operatsioonijärgsel päeval oli 1,26 mmol/l. Histoloogiliselt oli 83%-l juhtudest tegemist kõrvalkilpnäärme üksiku adenoomiga. Hilisemad andmed operatsiooni edukuse kohta saadi TÜ Kliinikumis kasutatava elektroonilise haigusloo eHL andmete põhjal ja telefoni teel tehtud intervjuude alusel 59 patsiendi kohta, kellest 90% olid paranenud. Järeldused. Arvestades kirjanduses refereeritud pHPT esmashaigestumust, on Eestis kirurgilisele ravile suunatud patsientide arv väike. Vajalik on nii haiguse preoperatiivse diagnostika, operatsioonimeetodi valiku kui ka postoperatiivse jälgimise käsitlust ühtlustada. Arvestades haiguse käsitluses konsensuse puudumist maailmas, on Eesti pHPT-patsientide põhjal lõplikke järeldusi keeruline teha. Kirjanduse andmetel ei oma fokusseeritud juurdepääs võrreldes kõikide kõrvalkilpnäärmete revideerimisega olulisi eeliseid. Lisaks võime spekuleerida, et kõrvalkilpnäärmete revideerimise korral pre- ja intraoperatiivsetest lokalisatsiooniuuringutest loobumine teeb revideerimise ka kulutõhusamaks võrreldes fokusseeritud juurdepääsu kasutamisega, seega võiks kõigi kõrvalkilpnäärmete revideerimine olla eelistatud operatsioonimeetod pHPT ravimisel.Eesti Arst 2014; 93(11):622–62

Lühiaegne veenisisene versus suukaudne operatsioonijärgne antibakteriaalne ravi komplitseeritud apenditsiidi korral – juhuslikustatud kontrolluuring

Eesti Arst 2024; 103(1):4

Avatud versus laparoskoopiline apendektoomia ägeda apenditsiidi korral rasedatel: populatsiooniuuring

Eesti Arst 2023; 102(11):61

Raske traumaga haigete hospitaliseerimine piirkondlikesse haiglatesse ajavahemikul 2021–2022: demograafilised andmed ja ravitulemid

Taust ja eesmärk. Raske trauma (RT) on olulise mõjuga rahva tervisele. Eestis hospitaliseeritakse enamik RT-juhtudest kahte traumakeskusesse (Põhja-Eesti Regionaalhaigla koos Tallinna Lastehaiglaga – PERH + TLH ja Tartu Ülikooli Kliinikum – TÜK). Nende keskuste RT-ravijuhud on koondatud Eesti traumaandmete kogusse (ETK). Uuringu eesmärk oli anda ETK andmete põhjal ülevaade 2021. ja 2022. aastal Eesti piirkondlikes haiglates ravitud RT-juhtude epidemioloogiast ning võrrelda kahe traumakeskuse RTde profiili ja tulemeid.Metoodika. ETK põhjal kaasati kõik 2021. ja 2022. aasta RT-ravijuhud. Analüüsitud andmed sisaldasid demograafilist infot, vigastuste profiili, traumamehhanisme, trauma toimumise asukohta ja trauma asjaolusid. Esmasteks tulemiteks olid haiglasisene suremus jahaigla ravipäevade arv.Tulemused. Uuringuperioodil raviti traumakeskustes kokku 284 RTd, neist 190 PERHi + TLH ja 94 TÜKi vastutuspiirkonnas. Patsiendi keskmine vanus oli 46,3 ± 19,7 aastat, 80,6% patsientidest olid mehed. PERHi + TLH piirkonnas toimunud RTdest oli võrreldes TÜKi piirkonnaga toimunud rohkem tänaval või asulas (42,6% vs. 21,3%, p < 0,001) ja TÜKi piirkonnas rohkem maanteel (29,8% vs. 14,7%, p = 0,003). Traumamehhanismide võrdlusel esines samal tasapinnal kukkumisi sagedamini PERHi + TLH piirkonnas (16,8% vs. 6,4%, p = 0,015), samas TÜKi piirkonnas oli enam mootorsõidukiõnnetusi (29,8% vs. 12,1%, p < 0,001). Keskmine haiglas viibimise aeg oli 12,0 ± 11,1 päeva ja haiglasisene suremus oli 20,4%. Haiglaravi kestus ega suremus ei erinenud piirkondades.Järeldused. Mõlema traumakeskuse ravi tulemusnäitajad on sarnased. RT-profiili regionaalsete varieeruvuste põhjuseks võib pidada PERHi + TLH ja TÜKi piirkonna geograafilisi, majanduslikke ja demograafilisi erinevusi

Kõrgtundliku südamespetsiifilise troponiini suurenenud väärtuste prognostiline tähendus rindkere tömptrauma korral

Eesti Arst 2020; 99(11):707 &nbsp

Mootorsõidukite kokkupõrked jalakäijatega Eestis: regionaalhaiglate 116 ravijuhu ning kohtuarstliku lahangu analüüs

Taust ja eesmärgid. Vigastussurmade osakaal Eestis on Euroopa Liidu üks suuremaid. Liiklussurmadel on selles arvestatav osa. Uuringu eesmärk on analüüsida liikluses vigastatud jalakäijate andmeid, vigastuste profiili, käsitlust ja vigastustejärgset suremust.Metoodika. Retrospektiivne analüüs jalakäijana mootorsõidukiõnnetusse sattunud ja regionaalhaiglatesse hospitaliseeritud patsientide ravijuhtudest ning kohtuarstlikes ekspertiisikeskustes lahatud surnukehadest ajavahemikul 01.01.2015–31.12.2015. Uuringu valimisse kuulunud isikute haigestumise ja surma välispõhjused olid dokumenteeritud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni (RHK-10) diagnoosikoodidega V02–V09 (sõidukiõnnetuses vigastatud jalakäija). Lisaks valimi üldandmetele dokumenteeriti vigastuste profiil, haigus- ja ravitüsistused ning suremus. Uurimistöö esmane eesmärk oli kirjeldada valimi patsientide vigastustejärgset suremust.Tulemused. Uuringusse kaasati 116 juhtu, kellest 94 olid haiglatesse hospitaliseeritud haiged ja 22 sündmuskohalt kohtuarstlikule lahangule viidud juhud. Valimi keskmine vanus oli 42,8 ± 26,9 aastat ja 56,0% olid mehed. Kõige enam vigastusi toimus novembris ja detsembris ning kellaajaliselt ajavahemikul 16.00–19.00. Domineerivad vigastused olid roidemurrud ja sääreluumurrud vastavalt 31,9%-l ja 28,4%-l juhtudest. Üldsuremus oli 23,3%. 81,5% surmlõpetest toimus haigla eel. Haiglasse jõudnute suremus oli 5,3%. Peamiseks surmapõhjuseks olid rasked ajuvigastused. Tüsistusi esines 8,5%-l juhtudest.Järeldused. Pea iga neljas mootorsõidukiõnnetuses vigastatud uuringuvalimi jalakäija suri. Valdav osa surmadest leiab aset sündmuskohal. Haiglasse jõudnute suremus on sarnane teiste riikidega. Õnnetuste sesoonne iseloom ja ööpäevane jaotumus väärivad tähelepanu liikluskorralduse parandamise aspektist