Reieluu proksimaalse osa murru diagnoosiga patsientide taastusravi Eestis aastatel 2009–2017

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneReieluu puusaliigese piirkonna murd on üks kõige sagedasemaid ja raskemaid traumasid eakatel. Sellise murruga haigete prognoos on tõsine – murrust taastumine võib võtta üle aasta. Suurel osal haigetest ei taastu varasem kehaline võimekus, mistõttu väheneb või kaob nende iseseisvus igapäevatoimetustega hakkamasaamisel. Eelnevast tulenevalt on sellise murruga haigete ravi üks alussammastest järjepidev, koordineeritud taastusravi. Eestis saab iga päev keskmiselt 3–4 inimest sellise murru diagnoosi. Varasemalt on leitud, et siinsete haigete ravitulemused on võrdlemisi kasinad, mis võivad olla tingitud puudulikust ravikäsitlusest. See-eest on ravikäsitlus, seal hulgas taastusravi, Eestis põhjalikult uurimata. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli hinnata esmase reieluu puusaliigese piirkonna murru diagnoosiga haigete taastusravi Eestis aastatel 2009–2017 ja selle vastavust rahvusvaheliste ravijuhiste soovitustele. Täpsemalt keskenduti osutatud füsioteraapia mahu uurimisele. Lisaks hinnati antud diagnoosiga haigete elulemust. Uuringusse kaasati 11 491 haiget, kelle taastusravi oli vastuolus mitmes rahvusvahelises ravijuhises toodud soovitustega. Aktiiv- ja järelravis nägi füsioteraapia pakkumine välja järgmine: 8-päevane aktiivravi oli võrdlemisi lühike, jättes enamiku taastumisest järelravi kanda. Aktiivravi ajal ei saanud 24% haigetest füsioteraapiat. Aktiivravi järel ei saanud 60% haigetest füsioteraapiat ning ülejäänud said seda võrdlemisi väikeses koguses (mediaan 6 tundi). Lisaks esines mitmekordne maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus peale aktiivravi kasutatud füsioteraapia mahus. Ajaliste suundumuste analüüs näitas probleemide püsimist või süvenemist üheksa-aastasel perioodil: 2017. aastal ei saanud pooled haigetest endiselt aktiivravi järel füsioteraapiat; füsioteraapiatundide jagumise ebaühtlustumist haigete vahel; maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus säilis või hoopiski suurenes. Puudulik taastusravi võib selgitada vaadeldud diagnoosiga haigete võrdlemisi kõrget suremust alates kolmandast kuust pärast murdu. Kokkuvõttes esinesid Eestis olulised puudujäägid reieluu puusaliigese piirkonna murru ravi ühes alussambas, taastusravis. Doktoritöö tulemused näitavad vajadust praeguse süsteemi ulatuslikuks korrastamiseks.Hip fracture is one of the most common and serious injuries in the elderly. It can lead to severe consequences, and its recovery may take over a year. These patients often do not recover in full, meaning that some of them lose their independent living. Therefore, ongoing, coordinated rehabilitation is one of the fundamental care pillars of hip fracture management. Each day, 3-4 people sustain a hip fracture in Estonia, and these patients’ relatively poor outcomes have been reported. The poor outcomes may due to insufficient case management; however, their care, especially rehabilitation, is not examined in detail. The study aimed to evaluate index hip fracture management during 2009-2017 in Estonia, focusing in particular on rehabilitation and its compliance with the international guidelines. The study focused on these patients’ physical therapy use and mortality. The study included 11,491 patients, and their rehabilitation conflicted with the recommendations of multiple international guidelines. An eight-day-long acute care was relatively short, leaving most of the recovery for the post-acute phase. Nonetheless, a quarter of the patients received no physical therapy during acute care. Most of the patients, 60%, received no physical therapy during post-acute care, and the remainder received a relatively small amount, a median of 6 hours. Patients’ post-acute rehabilitation was limited due to the wide use of suboptimal hospital care. Moreover, the analyses revealed multi-fold inter- and intra-regional disparities in post-acute physical therapy use. Intra-regional disparities show the unequal allocation of rehabilitation resources within the counties of Estonia. The aforementioned issues persisted the whole nine-year-spanning study period: only half of index hip fracture patients received post-acute rehabilitation in the final year of the study; the inequality in the division of physical therapy resources increased among its receivers, and large inter-regional and intra-regional disparities remained persistent or even increased. Consequently, hip fracture management is lacking one of its fundamental care pillars – ongoing, coordinated post-acute care that prevents these patients from availing essential rehabilitation. To improve the situation, there is a need for system-wide improvements.https://www.ester.ee/record=b545988

Logopeediline ravi Eesti tervishoiusüsteemis 2010–2022: piirkondlikult ebaühtlane kättesaadavus ja vähenemas ravimaht

Logopeedilise ravi kättesaadavust Eesti tervishoiusüsteemis ei ole varem detailselt uuritud. Uuringu eesmärk oli kirjeldada tervishoiusüsteemis osutatud logopeedilise raviteenuse kogumahtu tundides ning regionaalseid erinevusi ja ajalisi trende aastatel 2010–2022.Analüüsiti Tervisekassast päritud andmeid, kaasates kõik osutatud logopeedilised teenused, ning andmeid Eesti Maa-ameti, Tervise Arengu Instituudi ja Statistikaameti avalikest andmebaasidest.Keskmiselt osutati aastas 78 892 tundi logopeedilist ravi. Tundide kogumaht suurenes 15% vaadeldud perioodi alguses toimunud ambulatoorselt osutatud ravi mahu suurenemise arvelt, kuid edasise pideva langustrendi tõttu oli 2022. aastaks raviteenuse maht langenud 2012. aasta tasemele. Väikseim ravimaht pärast 2014. aastat ilmnes COVIDi-pandeemia ajal 2020. aastal. Piirkondlikult erines osutatud logopeedilise ravi maht suuresti. Osutatud ravimaht tundides 1000 elaniku kohta erines omavalitsustes kuni 367 korda. Piirkondlikult ebaühtlaselt kättesaadav ravi tingis patsientide rände teenuse järele kodumaakonnast väljapoole. Uuringu tulemused näitasid, et perioodil 2010–2022 suurenes mõningal määral logopeedilise ravi kogumaht perioodi algusaastatel toimunud osutatud ravi suurema ajalise mahu arvelt, kuid oli seejärel pidevas langustrendis ning ravi oli piirkondlikult ebaühtlaselt kättesaadav.Uuring on esimene detailne ülevaade logopeedilise ravi osutamisest Eesti tervishoiusüsteemis, tuues välja selle regionaalselt ebaühtlase kättesaadavuse ja kogumahu langustrendi. Eelnev viitab vajadusele üle vaadata siinse tervishoiusüsteemi võimekus osutada nii praegu kui ka tulevikus erinevates piirkondades logopeedilist ravi

Vajadus füsio- ja tegevusteraapia teenuste järele on Eestis palju suurem kui praegu tagatud

Eestis võib hinnanguliselt olla 440 000 taastusravi vajajat. Taastusravi olulised teenused on füsio- ja tegevusteraapia, mille kättesaadavust pole Eestis varem uuritud. Uuringu eesmärk oli kirjeldada Eestis aastatel 2009–2019 osutatud füsio- ja tegevusteraapia kogumahtu ning võrrelda seda reieluu proksimaalse murruga haigetele osutatuga. Teine eesmärk oli kirjeldada avaliku sektori kulutusi taastusravile perioodil 2003–2019 võrdluses teiste tervishoiuteenustega.Analüüsis kasutati Eesti Haigekassa, reieluu proksimaalse murru taastusravi varasema uuringu ja Tervise Arengu Instituudi andmeid. Analüüsi kaasati kõik Eesti Haigekassa tasutud füsio- ja tegevusteraapia teenused sõltumata haige diagnoosist. Keskmiselt osutati aastas 191 405 tundi füsio- ja tegevusteraapia teenuseid. Aastane teenuste kogumaht oli mõnevõrra kõikuv, kuid püsis ajavahemikul 2009–2019 võrdlemisi sarnases suurusjärgus. Reieluu proksimaalse murruga haigetele (n = 1308) osutatud füsio- ja tegevusteraapia moodustab nende teraapiate aastasest kogumahust 3,7% (7013 / 191 405). Ajavahemikul 2003–2019 olid kulutused taastusravile proportsionaalsed teiste tervishoiuteenuste kuludega ja moodustasid stabiilselt umbes 1% tervishoiu kogukuludest.Eestis on vajadus füsio- ja tegevusteraapia teenuste järele palju suurem kui praegu tagatud. Olukorra parandamiseks tuleb oluliselt suurendada tervishoiu baasrahastust, et ellu viia tervishoiupoliitikat, mis tähtsustaks enam taastusravi ja arvestaks selle tegelikku vajadust

Isoleeritud suure pöörli murru mõju suremusele on võrreldav reieluu proksimaalse osa murruga

Eesti Arst 2022; 101(11):64

Equipment of manufacturing crushed limestone

Antud magistritöö eesmärk oli projekteerida paekivikillustiku tehase seadmed: sõelumis- ja purustusjaam. Sõelumisjaam koosnes kaldsõelast, raamist, vibraatorist, jaoturist, platvormidest ja koludest. Purustusjaama põhilised osad oli rootorpurusti, raam ja kolud. Seadmete tootlikkus pidi olema kuni 300 tonni tunnis. Vajalikuks kaldsõela võnkumise käiguks määrati 8...12 mm. Projekteerimine põhines olemasolevatel seadmetel, mida analüüsiti ja vastavalt vajadusele arendati. Teostati insenertehnilised arvutused, mis tõestasid projekteeritud seadmete vastupidavust ja kestvust. Töö tulemusena valmisid seadmete valmistamiseks vajalikud joonised.The goal of this project was to design equipment of gravel factory. The main equipment and constructions were an impact cruscher, inclined screen, frames, vibrator, divider, hoppers and stages. The important demand was transportability (1...2 times during a season). The productivity had to be up to 300 tons per hour. The stroke of vibrating screen had to be between 8...12 mm. The design was based on an existing equipment. An analysis was made to find out better solutions for constructions. Calculations ware made for desinging durable and reliable products

Erinevused reieluu proksimaalse osa murru järelravi praktikas ja kaasuv dementsus halvendavad taastusravi kättesaadavust

Eesti Arst 2021; 100(2):118 &nbsp