20 research outputs found

    Naiste teadlikkus emakakaelavähki ennetavatest meetmetest Eestis 2011. aastal

    Get PDF
    Eesmärk. Kirjeldada naiste teadlikkust emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ja tutvustada hinnanguid, mis on antud erinevate ennetusmeetmete vajalikkusele, ning analüüsida teadlikkuse seoseid sotsiaal-demograafiliste ja tervisekäitumuslike teguritega Eestis. Metoodika. Andmed emakakaelavähki ennetavate meetmete (sõeluuring ja inimese papilloomiviiruse vastane vaktsiin) ning nende enesele vajalikuks hindamise kohta koguti 2011. aastal 18–45aastaste meeste ja naiste hulgas korraldatud rahvastikupõhise labilõikelise posti-küsitlusuuringuga. Analüüsi kaasati uuringus osalenud 1965 naise andmed. Andmeid kirjeldati, kasutades sagedustabeleid, ning seoseid modelleeriti, kasutades logistilist regressiooni. Tulemused. Üle poolte (68,2%) naistest olid teadlikud emakakaelavähi sõeluuringust ja 56,4% inimese papilloomiviiruse nakkust ennetavast vaktsiinist. Mõlemast ennetavast meetmest oli teadlik 42,2% uuritavatest. Šanss olla teadlik emakakaelavähki ennetavatest meetmetest oli statistiliselt oluliselt suurem eestlastel (sõeluuringu puhul kohandatud šansisuhe AOR = 2,13; 95% usaldusvahemik (uv) 1,59–2,86; vaktsiini puhul AOR = 2,44; 95% uv 1,75–3,33) ja nendel naistel, kes on kasutanud reproduktiivtervisega seotud tervishoiuteenuseid seoses rasedusega (sõeluuring: AOR=1,52; 95% uv 1,02–2,27), onkotsütoloogilise uuringu teostamisega (sõeluuring: AOR = 1,45; 95% uv 1,11–1,92) ja Pap-testi kõrvalekallete esinemisega (vaktsiin: AOR=2,62; 95% uv 1,70–4,04). Samuti oli teadlikkus suurem vanemate (sõeluuringu puhul: vs. > 40 eluaasta; AOR = 1,49; 95% uv 1,02–2,22) ja kõrgema sissetulekuga (vaktsiini puhul: I–II kvintiil vs. III–V kvintiil; AOR = 1,46; 95% uv 1,07–1,98) vastajate hulgas. Positiivselt oli seotud ennetusmeetmest teadlik olemine ja selle enesele vajalikuks pidamine (sõeluuring: AOR = 2,08; 95% uv 1,04–4,16; vaktsiin: AOR = 2,77; 95% uv 1,96–3,85). Märkimisväärne erinevus ilmnes kahe ennetusmeetme enesele vajalikuks hindamisel, kus 80,5% uurituist hindas enesele vajalikuks sõeluuringut ning vaid 23,7% vaktsiini. Järeldused. Analüüsi tulemused osutavad reproduktiivtervisega seotud terviseteenuste kasutamise ja teadlikkuse olulistele seostele, samas on naiste teadlikkus ennetusmeetmetest siiski vähene. Eestis on vaja jätkata teavitustööd emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ning enam tähelepanu tuleb pöörata muukeelsele rahvastikule ja noorematele naistele. Samuti tuleb rakendada tõhusamat sekkumist teadlikkuse suurendamiseks ennetavatest meetmetest väljaspool raviteenuse pakkumise konteksti, et info jõuaks naisteni, kes arsti juures ei käi. Eesti Arst 2013; 92(4):195–20

    Haiglaväliste infektsioonitekitajate antibiootikumiresistentsus

    Get PDF
    Taust ja eesmärk. Antibiootikumiresistentsus (AMR) on tänapäeva tervishoius oluline probleem, mille ohjamise eelduseks on AMRi järelevalve. Uuringu eesmärk oli kirjeldada Eestis haiglaväliseid infektsioone põhjustavate mikroobitüvede resistentsust ning võrrelda seda Venemaa ja Soome vastavate näitajatega ning Eestis haiglatest isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. Metoodika. Uuringusse kaasati AMRi andmed erinevatest Eesti laboritest, teaduspublikatsioonidest ja Euroopa antibiootikumiresistentsuse seire võrgustikust. Tulemused. Hingamisteede infektsioone põhjustavate S. pneumoniae mikroobitüvede resistentsus penitsilliini suhtes oli 1,5% ja H. influenzae tüvede resistentsus ampitsilliini suhtes 16,7%. Eesti S. pneumoniae ja H. influenzae AMR oli sarnane Soomega, kuid Venemaa mikroobitüved olid resistentsemad. Uroinfektsioone põhjustava E. coli mikroobitüvedest oli üle 30% resistentsed ampitsilliini ja piperatsilliini suhtes, üle 20% resistentsed trimetoprimi ja trimetoprimisulfametoksasooli suhtes, üle 10% norfloksatsiini ja levofloksatsiini suhtes ning alla 2% nitrofurantoiini suhtes. E. coli antibiootikumiresistentsus oli suurem meestel ja suurenes naistel vanusega. Venemaalt isoleeritud E. coli ja K. pneumoniae mikroobitüved olid resistentsemad kui Eesti ja Soome mikroobitüved. Eesti ambulatoorsetest proovimaterjalidest isoleeritud E. coli mikroobitüved olid tundlikumad ja S. pneumoniae mikroobitüved resistentsemad kui haiglast isoleeritud invasiivsed mikroobitüved. Kokkuvõte. Eesti ambulatoorsetest materjalidest isoleeritud mikroobitüvede AMR on väike, sarnanedes Soomega. Venemaa haiglavälised mikroobitüved on resistentsemad kui Eesti ja Soome tüved. Eesti haiglaväliste tüvede AMR ei korreleeru otseselt haiglas isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. &nbsp

    UNAIDSi kriteeriumid HIV-infektsiooni monitoorimiseks: olukord Eestis 2017. aastal E-HIVi põhjal

    Get PDF
    Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) epideemia ülemaailmseks likvideerimiseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) seadnud 2020. aastaks 90 : 90 : 90 eesmärgi, mis tähendab, et kõigist HIVga nakatunutest oleksid teada 90%, neist 90% saaksid retroviirusvastast (ARV) ravi ning viimastest 90%-l oleks HIVi koormus veres (VK) alla määratavuse piiri. Eesmärk. Kirjeldada Eesti olukorda 90 : 90 : 90 eesmärgi saavutamisel 2017. aastal kahe viimase kriteeriumi osas ning teha kindlaks viiruse supressiooni mõjutavad tegurid. Meetodid. Eesti HIV-positiivsete andmekogus E-HIV analüüsiti 2017. aasta 1. oktoobri seisuga ARV-ravi saavaid elus olevad isikud. Viiruse supressioon on esitatud minimaalse (kõik ARV-ravi saajad) ja maksimaalse (ARV-ravi saanud üle 6 kuu ja VK olemasolu 18 kuu jooksul) ravitoimega haigete rühmana. Isikud, kelle kohta andmed puudusid, liigitati esimeses rühmas ebaõnnestunud ravi saajate hulka ja teises eemaldati analüüsist. Ravi õnnestumiseks peeti viiruskoormust alla 1000 viiruskoopia 1 ml-s vereplasmas. Tulemused. E-HIVi sisestatud 4870 isikust oli elus 4300 (suremus 11,7%), ARV-ravi sai 3985 (92,7%; teine 90% kriteerium) ja 2937 (68,3%) kuulus maksimaalse ravitoimega haigete rühma. Viiruse täieliku supressiooni (viiruskoormus alla 100 viiruskoopia/ml) saavutas 2218 (56% minimaalse ja 76% maksimaalse ravitoime rühmast) ning osalise (viiruskoormus 100–1000 viiruskoopiat/ml) 274 isikut. Seega õnnestus ravi (viiruskoormus vähem kui 1000 viirukoopiat/ml) 63%-l minimaalse ning 85%-l maksimaalse toime ravirühmast. Viiruse supressiooni mittesaavutanud olid sagedamini ravil Ida-Virumaal, C-hepatiidi viirusega patsiendid, alustanud ARV-ravi enne 2014. aastat, neil oli väiksem CD4+ rakkude arv ja suurem viiruskoormus veres ARV-ravi alustamisel. Järeldused. Eestis oli 2017. aastaks ÜRO 90 : 90 : 90 teine kriteerium täielikult saavutatud ning kolmanda kriteeriumi saavutamisele ollakse pidevalt ravi saavate isikute hulgas lähedal. Edasised tegevused peavad olema suunatud HIV-positiivsete isikute varajasele avastamisele, nende meditsiinilise järelevalve püsimisele ja ühtlase meditsiiniabi tagamisele kogu Eestis

    UNAIDSi kriteeriumid HIV-infektsiooni monitoorimiseks: olukord Eestis 2017. aastal E-HIVi põhjal

    Get PDF
    Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) epideemia ülemaailmseks likvideerimiseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) seadnud 2020. aastaks 90 : 90 : 90 eesmärgi, mis tähendab, et kõigist HIVga nakatunutest oleksid teada 90%, neist 90% saaksid retroviirusvastast (ARV) ravi ning viimastest 90%-l oleks HIVi koormus veres (VK) alla määratavuse piiri. Eesmärk. Kirjeldada Eesti olukorda 90 : 90 : 90 eesmärgi saavutamisel 2017. aastal kahe viimase kriteeriumi osas ning teha kindlaks viiruse supressiooni mõjutavad tegurid. Meetodid. Eesti HIV-positiivsete andmekogus E-HIV analüüsiti 2017. aasta 1. oktoobri seisuga ARV-ravi saavaid elus olevad isikud. Viiruse supressioon on esitatud minimaalse (kõik ARV-ravi saajad) ja maksimaalse (ARV-ravi saanud üle 6 kuu ja VK olemasolu 18 kuu jooksul) ravitoimega haigete rühmana. Isikud, kelle kohta andmed puudusid, liigitati esimeses rühmas ebaõnnestunud ravi saajate hulka ja teises eemaldati analüüsist. Ravi õnnestumiseks peeti viiruskoormust alla 1000 viiruskoopia 1 ml-s vereplasmas. Tulemused. E-HIVi sisestatud 4870 isikust oli elus 4300 (suremus 11,7%), ARV-ravi sai 3985 (92,7%; teine 90% kriteerium) ja 2937 (68,3%) kuulus maksimaalse ravitoimega haigete rühma. Viiruse täieliku supressiooni (viiruskoormus alla 100 viiruskoopia/ml) saavutas 2218 (56% minimaalse ja 76% maksimaalse ravitoime rühmast) ning osalise (viiruskoormus 100–1000 viiruskoopiat/ml) 274 isikut. Seega õnnestus ravi (viiruskoormus vähem kui 1000 viirukoopiat/ml) 63%-l minimaalse ning 85%-l maksimaalse toime ravirühmast. Viiruse supressiooni mittesaavutanud olid sagedamini ravil Ida-Virumaal, C-hepatiidi viirusega patsiendid, alustanud ARV-ravi enne 2014. aastat, neil oli väiksem CD4+ rakkude arv ja suurem viiruskoormus veres ARV-ravi alustamisel. Järeldused. Eestis oli 2017. aastaks ÜRO 90 : 90 : 90 teine kriteerium täielikult saavutatud ning kolmanda kriteeriumi saavutamisele ollakse pidevalt ravi saavate isikute hulgas lähedal. Edasised tegevused peavad olema suunatud HIV-positiivsete isikute varajasele avastamisele, nende meditsiinilise järelevalve püsimisele ja ühtlase meditsiiniabi tagamisele kogu Eestis

    Imputeerimis- ja kaalumismeetodite mõju hinnangute nihkele

    No full text
    https://www.ester.ee/record=b5369384*es

    Planned improvement actions based on patient safety incident reports in Estonian hospitals: a document analysis

    No full text
    Aim Aim of this study was to describe and analyse associations of incidents and their improvement actions in hospital setting.Methods It was a retrospective document analysis of incident reporting systems’ reports registered during 2018–2019 in two Estonian regional hospitals. Data were extracted, organised, quantified and analysed by statistical methods.Results In total, 1973 incident reports were analysed. The most commonly reported incidents were related to patient violent or self-harming behaviour (n=587), followed by patient accidents (n=379), and 40% of all incidents were non-harm incidents (n=782). Improvement actions were documented in 83% (n=1643) of all the reports and they were focused on (1) direct patient care, (2) staff-related actions; (3) equipment and general protocols and (4) environment and organisational issues. Improvement actions were mostly associated with medication and transfusion treatment and targeted to staff. The second often associated improvement actions were related to patient accidents and were mostly focused on that particular patient’s further care. Improvement actions were mostly planned for incidents with moderate and mild harm, and for incidents involving children and adolescents.Conclusion Patient safety incidents-related improvement actions need to be considered as a strategy for long-term development in patient safety in organisations. It is vital for patient safety that the planned changes related to the reporting will be documented and implemented more visibly. As a result, it will boost the confidence in managers’ work and strengthens all staff’s commitment to patient safety initiatives in an organisation
    corecore