77 research outputs found

    Vaino Vahingu subjektsus nĂ€idendite „Potteri lĂ”pp”, „Suvekool”, „Testament” ja „Mees, kes ei mahu kivile” kui autobiograafiliste draamanarratiivide nĂ€itel

    Get PDF
    Antud uurimistöö keskseks teemaks on kirjanduslik subjekstus kui esteetiliselt konstrueeritud ise representatsioon. VĂ”tsin vaatluse alla ise avaldumise kirjanduslikus loomingus, avades ise mĂ”istet ja suhestades seda nii narratiivi kui autobiograafia mĂ”istega. Viimast kĂ€sitlesin just kui ĂŒht isesust sisaldavat ĆŸanri vĂ”i kirjanduslikku vormi. Leidsin, et inimese ise avaldub mĂ”neti diskursiivsetes praktikates, s.o inimese isiklike kogemuste narrativiseerimises tĂ€hendusrikkas kontekstis vaimse organiseerimise ja kujundamise meetodina. See protsess, nagu selgus, on niisiis sĂŒgavalt seotud identiteedi mĂ”istega, tĂ€psemalt selle meelepĂ€rasel viisil sĂ€ilitamisega. Töö ĂŒheks peamiseks vĂ€iteks on, et ka draama on analĂŒĂŒsitav kui subjektsust kandev ja vahendav narratiiv ning seega kirjandusliku ehk representatiivse ise, teisisĂ”nu kirjaniku alter ego allikas. LĂ€henemine, mida kĂ€esolevas töös kohtab, tugineb ideele, et narratiivid, kaasa arvatud ka enese-refleksiivsed, vĂ”ivad olla ĂŒkskĂ”ik, millises kunstivormis vĂ”i meediumis, ning olenemata loojutustamise viisist, on nad vĂ”etavad kui kunstiline looming. Oma töös vaatlen ma Vaino Vahingu autobiograafilisi nĂ€idendeid, mille subjekt on peaasjalikult tema isiklik enese-representatsioon. Fiktsionaliseerides iseend taas-loob ja taas-esitab Vahing paljuski biograafilisi stseene enda elust, mis manifesteerivad tema identiteeti mĂ”neti masohhistlik-nartsissistlikul kujul – korduvalt lĂ€bi elades ja ĂŒle kujundades psĂŒhholoogiliselt valulisi situatsioone, nagu vestlused kaotatud, „luhtunud” armastusest, emotsionaalsest ja geograafilisest kaugusest oma tĂŒtrega, dĂŒsfunktsionaalsed suhted oma partneri ja vanematega jm. See minevikuepisoodide uuesti „lĂ€bikĂ”ndimise” protsess pĂŒĂŒab kanda endas n-ö terapeutilist eesmĂ€rki, et taastada möödanik meeldivamal vĂ”i soovitumal moel. Nende enese-refleksiivsete narratiivide analĂŒĂŒs puudutab niisiis ennekĂ”ike kirjanduslikke, psĂŒhholoogilisi ja filosoofilisi implikatsioone. Töös vaatlen ma ka Vahingu isikumĂŒĂŒdi loomist ning selle psĂŒhholoogilisi ja psĂŒhhodramaatilisi seoseid enesepaljastuslikkusele kaldumise ja enese-narrativiseerimisega. VĂ€idan, et Vahingu dramaatilisus vĂ€ljendus nii tema eraelus - Spiel'ina – kui ka kandus ĂŒle loomingusse, kus ta sisuliselt taas-esitas oma identiteedi- ja rollimĂ€nge. AnalĂŒĂŒsin seda loodud kirjanduslikku kuvandit tema isest ning paigutan selle vastavalt psĂŒhholoogilisse, filosoofilisse vĂ”i kirjandus-teoreetilisse konteksti

    Vaino Vahingu looming kui fenomen

    Get PDF
    Töös sean eesmÀrgiks Vahingu loomingu antuse jÀrgi uurida loomingu eidost. Fenomeni mÔistet kasutades eeldan, et looming ei ole meie meelelises vÔi vaimses kaemuses tÀielikult tunnetatav ja olemuskaemus ei ole meile kÀttesaadav. Siiski sean töö eesmÀrgiks Vahingu loomingu olemuse esile toomist ilmumite kaudu.http://www.ester.ee/record=b4681912*es

    E. Kraepelini psĂŒhhofarmakoloogilistest uurmistest Tartus*

    Get PDF
    Eesti Arst 2021; 100(10):584–58

    Professor JĂŒri Saarma – 100

    Get PDF
    Eesti Arst 2021; 100(10):58

    Teatriuuenduse retseptsioonist sĂŒnkroonkriitikas. The Reception of Theatrical Renewal in Contemporary Criticism

    Get PDF
    The article focuses on the critical reception of innovative theatre productions in the 1960s and 1970s (directors Evald HermakĂŒla, Jaan Tooming, Kaarin Raid), in which the conflict of discourses in theatre theory becomes obvious and the metalanguage of criticism changes. Censorship made criticism difficult, because it forced the critics to use Marxist terminology in order to protect the productions from attacks based on Soviet ideology. Innovative theatre productions were seen as artistic experiments, but the results were appraised differently. Criticism was divided in regard to the following questions: the relation between the literary text and the means of expression on stage (primarily a question of staying true to the author), about the productions as such in their different meanings, and the actor’s relationship to the director. In the theatre world, the young directors’ renewal was most actively opposed by director Voldemar Panso, who dismissed it as a foreign and hostile direction in opposition to his own aesthetical programme. Kaarel Ird protected the young directors active at the Vanemuine Theatre (of which he was in charge) using Marxist rhetoric of somewhat demagogical character. Some critics, such as Valdeko Tobro, tried to place this new, modernistic type of theatre in familiar aesthetical and rhetorical categories using the aesthetics of Stanislavskian psychological realism. Psychological realism was treated as the tradition and mainstream of Estonian theatre, and any divergence from it was considered dangerous. The semi-underground journal Thespis (1972-1973) used the same metalanguage as the theatre directors. In Thespis, young intellectuals and critics discussed the relationship between theatre and reality, theatre as game and ritual as well as other questions, connecting with Artaud, Grotowski and Brook’s theatrical ideas. The reception of the production KĂŒlalised ( The Visitors, 1974) shows how the descriptive language used in criticism was approaching the ideas of the young directors, which were beginning to edge out the vocabulary of Marxist aesthetics. The discourse conflict was considerably mollified. However, the new language of theatre did not receive full recognition; the disputes about the changes of literary text and within which borders interpretation was allowed to operate continued. Another bone of contention was the perspective on the development of Estonian theatre – some critics awaited a synthesis based on psychological realism while others supported artistic pluralism

    M-Ă€ng Mati Undi loomingus

    Get PDF
    KĂ€esoleva magistritöö eesmĂ€rk oli analĂŒĂŒsida, mida tĂ€hendab sĂ”nakujund “m-Ă€ng” Mati Undi 1970. aastate algupoole loomingus. See on vĂ€ljend, millega on vĂ”imalik mĂ”testada Undi tolle aja tekste, kuna nimetatud aega vĂ”ib nĂ€ha kui Undi ĂŒleminekuperioodi. Autorina liikus ta modernismist postmodernismi, seega tema teosed jÀÀvad nii-öelda piiri peale, neis on segunenud modernistlikud ja postmodernistlikud jooned, ka Ă€ng ja mĂ€ng. Unt katsetas erinevate kirjandusvĂ”tetega ning hakkas 1970. aastatel osasid oma teoseid umber kirjutama. See on oluline mĂ€ngu element, mis avaldus ka siinses töös vaadeldavates tekstides. Teosest teosesse liiguvad Undile olulised motiivid ja stiilivĂ”tted, mida ta ĂŒha uuesti ĂŒmber kirjutas ja taas lĂ”i ning nii peegeldavad tema tekstid ĂŒksteist.https://www.ester.ee/record=b5250569*es

    Siirdemeditsiini sĂŒnd: mesolimbilised tantsud

    Get PDF
    Eesti Arst 2011; 90(6):30

    Vaimse tervise teema luules TÔnis Vilu loomingu nÀitel

    Get PDF
    Bakalaureusetöö eesmĂ€rk on vaadelda, kuidas vaimse tervise hĂ€ired soodustavad vĂ”i pĂ€rsivad (luule) kirjutamist ning kuidas kajastuvad vaimse tervise probleemid eesti nĂŒĂŒdisluuletaja TĂ”nis Vilu loomingu

    Madis KÔivu proosakirjandus: historiseeriv lÀhenemine

    Get PDF
    Magistritöö vĂ”tab Madis KĂ”ivu laiast elutööst lĂ€hema vaatluse alla ainult ĂŒhe segmendi, mis esmapilgul vĂ”ib paista KĂ”ivu pĂ€randi perifeersema osana – tema proosakirjanduse. Kuid just proosakirjandusel on olulisi eesmĂ€rke, mis seostuvad kollektiivse identiteedi ja ajalooga ning mis moodustavadki magistritöös lĂ€bi viidavate analĂŒĂŒside fookuse. Töö ettevalmistav ĂŒlesanne esiteks on selle vastuvĂ”tu kriitiline kommenteerimine. Sellele jĂ€rgneb lĂŒhike KĂ”ivu biograafiat puudutav motiveeriv remark ja adekvaatset historiseerivat tĂ”lgendust puudutavate teoreetiliste kĂŒsimuste pĂ”hjalik lĂ€biarutamine. Need kĂŒsimused moodustavad töö kaks esimest peatĂŒkki. PĂ€rast vajaliku minimaalse mĂ”istelise selguse saavutamist algab töö otsustav osa, milleks on KĂ”ivu proosa tuumiku moodustavate teoste kontekstitundlik ĂŒlelugemine ja -tĂ”lgendamine
    • 

    corecore